Selle autori poolt: airav

Venezuelas seiklesime 22.11-09.12.2008. Kohapeal oli neli peatuspaika, kus kõikjal viibisime mõned päevad: Canaima rahvuspark, Morrocoy rahvuspargis asuv kuurortlinn Chichiriviche, Andide pealinn Merida ja rannaküla Puerto Colombia. Reisikiri valmis olude sunnil ja laiskuse tagajärjel paraku alles mitu kuud peale reisi, kuid parem hilja kui mitte kunagi

Alustame reisi idülliliselt kaunil novembripäeval. Öösel mahasadanud lumi annab linnale muinasjutulise ilme ja hetkeks on isegi kahju Eestist lahkuda. Eriti kui mõelda, et siin kodus võivad ees olla selle talve ilusaimad ilmad. Aga mõeldes 30 soojakraadile ja piltidelt nähtud türkiissinisele merele, läheb kahjutunne kiiresti üle.

Estonian Air hoolitseb selle eest, et reisijad võimalikult palju lennujaamu külastaks, seega ei lenda me Münhenisse otse vaid via Copenhagen. Kui tagumikud ka igatsevad üle 10 tunnise lennu järele, ei võimaldata seda neile veel niipea. Et Münchenist edasi Madriidi läheb lend alles järgmisel hommikul, oleme lennujaama lähedal hotellikohad broneerinud. Lennujaama vahetus läheduses asub hotell paraku vaid selle omanike optimistlikul hinnangul. Et ilm on talviselt karge ning meil riietus napivõitu, otsustame lühiksese maa läbida taksoga. Avastame ebameeldivaks üllatuseks, et sõidame päris pikalt ja arve kasvab 18 Euroni. Oleme Saksa taksojuhi halva inglise keele oskuse ohvrid - kui hinda küsisime, tundus, et see kõlas pigem nagu 8 Eurot. Hotell on see-eest kena, tabame end mõttelt, et ilmselt on see järgmise kahe nädala jooksul kõige luksuslikum elupaik. Sööme õhtust üdini saksalikus restoranis, akna taga ulub tuisk. Kogu atmosfäär tekitab tunde, et kohe koputab uksele jõuluvana. Tunneme elust mõnu, kuigi tugevnev tuisk peaks hoopis murelikuks tegema kui meie varahommikusele lennule mõelda. Õnneks on hommikul kõik kontrolli all ja mõne tunni pärast oleme Madriidis ning saame peagi asuda nautima Iberia pikamaalennu teenuseid.

Pikk lend kulgeb nagu ikka - joogid, söögid, õnneks kõik täiesti kõlbulik. Tegelikult on ainus mõistlik tegevus sellisel lennul magamine, mida vahelduva eduga ka teeme. Kas on tegemist Iberia kokkuhoiupoliitikaga või sooviga inimesi mitte tülitada, ei koormata meid eriti toidu pakkumisega. Figuurile kindlasti kasulik, aga kui viimaks Caracases maandume, on näljahäda juba päris suur.

Juba enne maandumist õnnestub lähemalt tuvuda Chavezi režiimi iseärasustega. Viisa-ankeedil on muuhulgas vaja märkida kõik kaasatoodud esemed ja nende hinnad. Hulk reisijaid, sh meie, jäävad veidrat ankeeti ilmses segaduses jõllitama, mõni innukam asub mõtlikult täitma. Meie otsustame siiski äraootavale positsioonile jääda ja kohapeal veenduda, kas tõesti soovitaksegi tollis täpselt teada, mitu paari püksikuid või mitu toppi kaasa on toodud. Ja nagu selgub, õigesti teeme, sest tolliametnikku huvitab vaid ankeedi lõpus olev allkiri.

Lennujaamas tuleb taluda tavapäraseid kolmandatesse riikidesse reisimise ebamugavusi. Kui oleme lootusetult pikas viisajärjekorras paarkümmend minutit seisnud, märkame, et üks ametnikutädi hakkab just oma boksi avama. Et suudame reisiväsimusele vaatamata hea spurdi teha, on viisad peagi passis. Edasi läheb ladusalt, Iberia on meie pagasi parimas korras kaasa toonud ning kohaliku reisibüroo esindaja võtab meid vastu perfektses inglise keeles. Õues ootab 30 kraadine soojus. Hola, Venezuela!!! Et ametlik bolivari kurss on oluliselt ebasoodsam kui musta turu oma, tunneme loomulikult huvi illegaalsete rahavahetusvõimaluste vastu. Reisibüroo esindaja teeb telefonikõne ning mõne minuti pärast on tema sõber rahaga kohal. Järgnevad finantsmahhinatsioonid lennujaama parklas. Et tegemist on Euroopaga võrreldes millegi täiesti teistsugusega, saab selgeks kui reisbüroo esindaja lillaks värvitud näppu kogemata pikalt silmitsema jään. Tähelepanu köidab see eelkõige seetõttu, et viisaametniku maalitud kunstküüntega kätt “kaunistas” samuti lilla sõrmeots. Selgub, et on valimistepäev ja nemad on valimas käinud. Järgmine kogemus, mis viitab Venezuelalaste suurele naljavendlusele, on see, et meie siselennu puhul peab alustuseks välja selgitama, kuhu lendurid seekord lennata kavatsevad. Õnneks ühtib nende plaan meie omaga, ning selgub et vahemaandumisega Puerto Ordazis jõuame hilisõhtuks siiski Ciudad Bolivari, mis on lähtepunkt Canaima rahvuspargi ja Angeli kose külastusel.

Et nälg on vahepeal väljakannatamatuks muutunud, asume otsima söögikohta, kus enne lennukile minekut kiire eine võtta. Tuleb tõdeda, et Caracase lennujaama siselendude terminalis on inglisekeelse menüüga söögikohta leida sama vähetõenäoline kui kohata hommikuses Kopli trammis unelmate meest. Võtame kokku oma napi hispaania keele oskuse (st tellime vaid seda, mille nimetustest aru saame) ja peagi on elu esimene arepa ära proovitud. Hispaania keelest keerulisem on tolle söögikoha tellimissüsteem, ainus pluss näib olevat see, et tööga on hõivatud võimalikult palju inimesi. Taas nendime, et kohalikud on ikka naljavennad. Lennuni on veel pea tund, seega ei kiirusta me söömisega, ega saa üldse aru, miks mingi vormis onu meie ümber järjest kiiremaid ringe teeb ja meid kuidagi närviliselt jõllitab. Viimaks saab vanal kannatus otsa ja ta jääb meie ette seisma ning hakkab intensiivselt käega vehkima näidates uksele, kus meid oodatakse. Poolikud arepad hambus sööstame lennukile, sest lendur on otsustanud juba startida. Mis seal ikka, kui kõik reisijad kohal, on ju mõttetu ametlikku väljamisaega ootama jääda. Selline suhtumine kehtib Venezuelas vist kõikjal ja ausalt öelda kokkuvõttes tundub see ju päris mõistlikki.

Tänu lendurite kiirustamisele Caracases jõuame Ciudad Bolivari oluliselt plaanitust varem. Õnneks on meile vastu saadetud autojuht lennu varasemast saabumisest informeeritud ning tõdeme, et vaatamata veidratele süsteemidele, kõik toimib. Reklaamitud inglise keele oskust autojuhil siiski ei ole või on ta selle täna sõbrale laenanud. Aga muidu on ta tubli mees, näpp kenasti lilla. Pärast mõningasi kommunikatsiooniraskusi õnnestub meil siiski kokku leppida edasine tegevuskava ning isegi hotellipoisile selgeks teha, et soovime oma kohvrid džungliseikluse ajaks tema hotelli hoiule jätta. Hotell, tegelikult küll posada, on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga õnneks on siin vaja vaid üks öö veeta. Hotellipoiss püüab vaatamata keelebarjäärile meiega kontakteeruda ning tutvustab posada katust, kus käepärasest materjalist ehitatud tellingutele ronides saab nautida kaunist vaadet öisele linnale ning Orinoco jõele. Täielik romantikapakett Romantikast kaugel on aga see, mis toimub tänaval. Väidetavalt on Ciudad Bolivar väga ohtlik linn, kus Lonely Planeti andmeil pimeduse saabudes tänavad inimtühjaks jäävad. See ei takista aga igas vanuses lastel hilisööni tänaval lärmata. Võimalik, et selle lärmi tõttu ongi linnast ohtlik mulje tekkinud, sest tänaval toimuv tundub üsna käsitlematu. Et meie esimesel korrusel asuval toal ei ole päris kinnist akent, vaid üpris hõredad aknaluugid, siis on voodisse heites tunne, nagu magaks keset tänavarahutusi. Ilmselt on ka valimistulemuste tähistamine kulminatsiooni saavutanud ja ilutulestikuna näib olevat kasutusel kõikvõmalik lahingutehnika. Mõni kõmakas on selline nagu oleks õhitud bensiinijaam.

Hommikul pakime seljakottidesse vaid džungliretkeks hädavajaliku ja anname kohvrid hotellipoisile, kes need oma magamistuppa paigutab. Jääb loota heale õnnele, et need koos sisuga mõne päeva pärast tagasi saame. Keda aga ei tule on meie autojuht. Muutume juba murelikuks, kui väljast kostab kelmikat tuututamist. Akna all seisab tundmatu onu kes hotellipoisiga elavalt vestlema hakkab ning kui meie arusaamatuses ringi vaatame, rullib ta lahti paberi, kus on meie nimed. Selgub, et meie autojuht on endale asendaja palganud. Takso, mis meid nüüd lennujaama peab viima, näeb välja täpselt nii ebausaldusväärne, kui üks takso üldse olla saab. Aga et papi on ilmselgelt meile järele saadetud, julgeme siiski sisse istuda. Papi on suures elevuses blondiinide nägemisest ning ei lase end häirida asjaolust, et me tema mesijutust suurt aru ei saa. Paistab, et oleme kohtunud pensionil Don Juaniga, kes vaatamata kõrgele eale ei ole oma flirtimisoskust minetanud. Igal juhul on see senise elu eredaim taksosõit, sest auto püsib vaevu koos ning vähe puudub, et jalad läbi põranda satuksid. Ümber istmete on korralik lehmakett, mis ilmselt kogu kremplit koos hoiabki. Õnneks on lennuk, millega Canaima rahvusparki lendame, paremas seisukorras. Kuigi karta on, et tehnoülevaatust ei läbiks seegi, sest nii mõnedki näidikud (sh kütusenäidik) ei tööta. Lennuk on ülipisike, seega peab üks meie kolmeliikmelisest reisiseltskonnast võtma sisse koha lenduri kõrval esiistmel. Et lennuk ikka tasakaalus püsiks, on oluline ka see, et raskus oleks õigesti jaotatud. Kuna reisijatelt, eriti veel naistelt kehakaalu küsimine oleks poliitiliselt ebakorrektne, siis peab lendur kaalukategooriad kindlaks tegema vaatluse teel. Niisiis takseerib ta kõiki reisijaid pealaest jalatallani ning paigutab istuma, nagu hiljem selgub siis sõltuvalt sellest, kuhu poole on vaja maandumisel pöörata.
Lend väikelennukiga on mõneti palju nauditavam kui suurega. Esiteks lendame valdava osa ajast allpool pilvi ning saame imetleda kaunist loodust. Teiseks võtab lennuk enne maandumist ägedalt kurvi ning saame maad tavalisest veidi teise nurga alt kaeda. Ainult pardateenindusega on asi kehvapoolne.

Canaima lennujaamas (tegelikult on lennujaamahooneks palmilehtedest varikatus) võtab meid vastu indiaanlasest giid Tony ning alustame kohe kanuuretke Angeli kose suunas. Meie õnneks oskab indiaanipoiss inglise keelt ning on turistidejõugu kantseldamisel väga asjalik. Annab juhiseid, kuhu tohib istuda ja asuda ning on ühtlasi ka moenõustaja (kohalikuna on ta kursis viimaste džunglitrendidega ja teab mida on kusagil sobilik selga ja jalga panna )
Loodus jõe ümbruses on super, klõpsutame ohjeldamatult pilte ning vahime suud ammuli kogu seda kaunidust. Meie paatkonda kuulub lisaks meile grupp saksa mehi, inglise pensionärid ning keskealised hollandlased. Angeli juurde jõudmiseks tuleb teha ligi paaritunnine jalgsimatk džunglis. Juba lühikese jalutuskäigu järel on selge, et grupiliikmete füüsiline vorm on üsna erinev. Esiatleedid on saksa mehed, kes äsja Roraimal käinud, meie oleme auväärsel teisel kohal. Seetõttu näitab giid teeraja kätte ning soovitab omas tempos Angeli suunas liikuma hakata (ega siin metsas kusagile eksida anna) jäädes ise pensionäridega rivi lõppu. Mis siis ikka, läheme seiklusele vastu. Jääb vaid loota, et meist eespool rühkivad Saksa mehed on piisavalt rammusad, et Anakonda kõht täita... Meie õnneks ei kohta me retkel ühegi koledat ega vähemkoledat isendit (kui teised turistid välja arvata) Ainus mure on see, et vara läheb pimedaks ning taskulambi valgel seal puujuurte ja kivide otsas turnida ei tundu kuigi ahvatlev väljavaade. Seega meie tempo kasvab pidevalt ning pärast üsna väsitavat turnimist (üllatus-üllatus džunglis on ka mägesid) jõuamegi paika, kust avaneb suurepärane vaade maailma kõrgeimale kosele. Selgub, et Sakse meeste ülihea vorm on illusioon, sest ehkki teerada läheb edasi, on nad otsustanud saata ühe käbedama vaatama, kuhu tee viib. Meilegi tundub, et see ei ole veel päris õige koht, sest siin ei ole ühtegi silti ega muud turismiobjektile viitavat. Seega turnime edasi kõrgemale mäkke. Vaatepilt, mis teeraja lõpus avaneb, on päris uhke. Valaste juga jääb ikka kõvasti alla

Jõuame pimeda saabudes džungliretkelt tagasi jõe äärde ning õnneks saabub ka kanuu, et meid üle jõe ööbimispaika transportida. Kogu meie maine vara oli vahepeal tundmatute indiaanipoiste valve all, matkal olid meie aksessuaarideks vaid sääsetõrjevahend, päikesekreem, veepudel ja fotoaparaat. Seega tunneme lisaks muule heameelt ka selle üle, et oleme taas kohtunud oma dokumentide, raha jm üliolulisega. Päev jõel ja matk džunglis pluss ajavahest tingitud reisiväsimus niidavad meid varakult voodisse. Õigemini küll võrkkiike ehk hammock’i. Väike koolitus võrkkiiges magamiseks (sinna tuleb heita veidi diagonaalis, muidu väsib selg ära) ja uinumegi moskiitovõrkude all nagu kookonis, kõrvus salapärased džunglihääled.
Võrkkiige juurde võiks tegelikult kuuluda ka kiigutamisteenus, sest ise kiiges lamades, on veidi raske seda kiikuma panna. Visklen küll intensiivselt küljelt-küljele, aga märkimisväärset hoogu kiik sellest ei kogu. Võrkkiiges on tegelikult üllatavalt mõnus magada, eeldusel et ei ole pikkuselt üle keskmise Eesti mees. Pikemakasvulistel on hommikul “voodile” mõningaid etteheiteid. Hommikul ilmneb ka, et öösel on tulnud paduvihm, seega oleme õnnega koos, et kiiged olid katuse all. Tuleb tunnistada, et meie camp on tegelikult täiesti tsiviliseeritud elupaik. Magamisvarustus on küll eksootiline, kuid tualettruumid ja pesemisvõimalused on tavapärased. Isegi elekter on olemas ja seda ei lülitata ööseks välja

Kanuusõit tagasi Canaimasse kulgeb allavoolu kiiresti. Ka üsna niiskelt, sest jõgi on kärestikuline ning kiirel sõidul lööb igas kärestikus laine üle paadi. See muudab sõidu suhteliselt ekstreemseks ja lahedaks, seega on päris kahju nii kähku kohale jõuda. Eriti kahju on sellest, et kõige vingema kärestiku eel tõstetakse meid kanuust välja ning sel ajal kui meie mööda jõekallast jalutuskäigu teeme, saab paadipoiss üksi eredaid elamusi nautida. Canaimas ootavad meid uued elamused, sest käime vaatamas ka lugematul hulgal koskesid lähiümbruses. Neist võimsaim on kindlasti Sapo, mis on seni minu vingeim kosendusalane kogemus Kosk on ülivõimas ja veerohke ning erinevalt paljudest teistest mida saab vaid vaadata, on seda võimalik ise kogeda. Nimelt saab minna (soovitavalt võimalikult napis riietuses) kose tagant läbi. Elamus, mille tekitab kõrvulukustava kohina ja mürinaga käeulatuses kuristikku sööstev tohutu veemass, on täiesti enneolematu. Seda ei saa sõnadega kirjeldada, seda peab ise tundma. Täiesti uskumatult võimas! Seda tunnet, mis tekitab looduse selline võimsus, tahaks tunda veel ja veel. Teine looduse ime on see, et giid Tony sõnul kuival aastaajal sedasama koske praktiliselt pole. Hiljem ujume Canaima laguuni veidralt punakas vees ja naudime vaateid lähedal asuvatele koskedele.

Cerveza fria, por favor
Canaima on tilluke asula, seega ei ole siin just mainimisväärselt ostlemisvõimalusi. Tõeliseks väljakutseks osutub aga külma õlle leidmine. Paaris ettejuhtuvas poes õlut müüakse, aga kui cerveza fria’t küsime, raputatakse pead - nojah, külmkappi neis poodides ju ei ole. Me ei jäta jonni, kui Eesti mees tahab külma õlut, siis seda peab ta saama isegi Lõuna-Ameerika džunglis. Ei jää muud üle kui kohalikelt nõu küsida, selleks tuleb muidugi kõigepealt välja mõelda, kuidas see küsimus hispaania keeles peaks kõlama. Noormees, kelle poole vastavasisulise küsimusega pöördume, saab meie soovist õnneks aru ning hakkab selgitama, kus asub kauplus, kus külma õlut müüakse. Igaks juhuks otsustab ta veel asja üle kontrollida ning pöördub küsimusega mingi sõbra poole, kes ilmselt poe läheduses elab. Küsimine toimub mõistagi telefoni vahenduseta, st tüüp lihtsalt karjub üle küla. Tõenäoliselt on küsimus umbes selline, et kuule, kas sa tead, kas kaupmehel on täna õlled külmas. Saanud ilmselt positiivse vastuse, juhatab ta meid vastava poe juurde. Külm õlu on kõrges hinnas, imepisike pudel maksab eesti rahasse ümberarvestatuna umbes 30 krooni. Soe õlu on kõvasti odavam, kuid Venezuela hinnataset arvestades, on Canaimas hinnad väga kõrged. Pole ka ime, kogu kaup tuleb siia ju väikelennukitega vedada. See-eest pakub õlu lisaks maitseelamusele ka silmailu, sest pudelitel on pildid erineva juuksevärviga kaunitaridest - mõeldud on ikka igale maitsele. Huvitav, kas kohalikele meestele siis õlu eriti ei maitse, et sellise müügitrikiga neid seda ostma tuleb meelitada?

Canaimast lendame taas Ciudad Bolivari, et sealt ööbussiga edasi sõita. Arutleme just, kuidas posadasse jäetud pagasi järele ja siis koos sellega bussijaama saada, kui lennujaamas astub meile vastu varasemast juba tuntud autojuht, kes seekord on kaasa võtnud ka inglise keele oskuse (st sõbra, kes räägib täitsa vabalt). Ja suur on meie üllatus, kui kõik on juba meile ideaalseimal moel organiseeritud - saabub takso meie pagasiga ning sõidutab meid otse bussijaama. Uskumatu: piisas vaid mõtlemisest kuidas kõik võiks olla ja nii toimubki. Imede maa! Et bussini on veel mõni tund, jätame pagasi hoiule ja läheme tutvuma Lonely Planeti andmetel ilusa linnaga. Esialgu jääb küll mulje, et LP räägib mingist teisest linnast või siis on selle autoritel ilust pisut teistsugune arusaam. Kindlasti ei ole bussijaamade ümbrus ka teistes linnades glamuurseim piirkond, aga siinne on kahtlematult muljetavaldav. Ja mitte positiivses mõttes. Kui koostamisele tuleks maailma koledaimate linnade edetabel, siis CB meie esmamulje põhjal kandideeriks selles edetabelis kõrgele kohale. Tõeliselt jõle on ka liiklus - siin pole mingit korda ning nii viletsas seisus autosid ei ole mujal näinudki. Sõitmiseks näib olevat kasutusel kõik, mis kuidagi liigub ja kümneliikmeline perekond sõiduautos ei näi kelleski peale meie imestust tekitavat. Oleme kogu sellest koledusest vist nii rabatud, et hiljem avastame, et ei ole teinud ühtegi pilti. Tõenäoliselt tänu sellele, tulimegi sellest pöörasest liikluskeerisest eluga välja. Umbes pooletunnise jalutuskäigu järel satuksime justkui teise linna, siin on tõesti lahedad värvilised koloniaalstiilis majad ning muidugi igas Venezuela linnas kohustuslik Plaza Bolivar (Bolivari väljak).
Aga siiski veendume, et see ei ole linn, kust oleks kahju lahkuda. Et tegemist on linnaga, mis on üks peamisi lähtepunkte Salto Angeli tuurile, on pisut kummaline, et linn ei ole ennast kuidagi turistile atraktiivseks muutnud. Isegi normaalset restorani leida on seal päris keeruline. Tõenäoliselt on kohalikud leidnud, et milleks pingutada, kui turistid peavad siia ju paratamatult tulema. Kolelinna bussijaam ei üllata millegagi ja pakub sama koleda elamuse kui selle ümbrus. Praht, lugematul hulgal kõikvõimalikke maitsetuid nänniputkasid ja vingu. See kõik mõjub üle 30-kraadises palavuses üpris väsitavalt. Õnneks saabub buss õigel ajal ja vastab meie ootustele. Nimelt on pikamaabusse siin erinevaid, täiesti reaalne võimalus oleks 13-tunnine reis teha vana LAZ-bussiga.

Bus-Cama (voodi), millega meie sõidame, on oluliselt mugavam kui lennuk. Iste käib tõepoolest peaaegu horisontaalasendisse ning pikkadel jalgadelgi on piisavalt ruumi. Ainult teeolud on maal (vähemalt marsruudil Ciudad Bolivar-Valencia) märkimisväärselt viletsad. Kohati meenutab sõit pigem offroad’i ja seetõttu on magamine veidi häiritud. Teine häiriv faktor on konditsioneer - tundub, et sõit ööbussiga on kohalike armastatuim talispordiala Inimesed näivad nautivat, et saavad bussis mütsid-sallid-joped selga panna. Nojah, ega neil muidu vist olekski võimalust sooje riideid kanda. Aga seda enam on kummaline, miks keegi külmade ööbusside vastu protestiaktsiooni ei korralda. Nad peavad ju bussisõiduks spetsiaalselt talveriided varuma, millega muul ajal midagi peale hakata ei ole. Üsna mõttetu investeering. Ilmselt on see rõivatootjate ja bussifirmade ühine vandenõu, sest eranditult kõigis ööbussides, millega Venezuelas sõidame, on ebainimlikult külm. Õnneks tehakse teel peatus, kus saab bussist välja sooja, kohvikusse ja suitsu tegema.

Järgmine buss, millega Valenciast edasi sõidame erineb ööbussist kui öö päevast. Buss on tehtud ilmselt 60-ndatel ning seda pole kunagi remonditud. Tehnilisi puudujääke on aga püütud kompenseerida visuaalse efektiga ning selle tulemusel on buss eriti värvikirev (tegelikult on sellised peaaegu kõik kohalikel liinidel sõitvad bussid).
Bussile minek on omaette elamus. Mingit arusaadavat süsteemi kohalikus bussijaamas ei näi olevat, kuid selle puudumine polegi probleem. Vaevalt oleme bussijaama jõudnud, kui keegi küsib, kuhu me sõita tahame ning näitab abivalmilt, mis suunas minna. Enne kui jõuame sinna, kus õige bussi valikul küsimus tekiks, kuuleme, kuidas mingi vend busside juures meie sihtkoha nime röögib. Liigume tema suunas. Märganud, et me tema sõnumi suhtes huvi ilmutame, viipab ta edasi ning nii liigume juba bussiderivi vahel. Kuni kuuleme taas tuttavat nime, seekord hõigub mingi tüüp bussi uksel. Olemegi õiges kohas ja saame bussile probleemideta. Taas ilmutab ennast Chavezi režiim - bussis käib enne väljumist ringi ametnik, kes kõigi nimed ja passinumbrid üles kirjutab. Meenutagem, et tegemist on kohaliku bussiga… umbes nagu sõidaks Tartust Põlvasse. Bussijaamast väljumisel ulatab bussijuht nimekirja järjekordsele ametnikule, kes selle ükskõikselt mingisse (prügi)kasti viskab. Võrreldes Euroopaliku ööbussiga, on sõit kohaliku bussiga päris meeleolukas. Rõkkavad kuumad salsarütmid, millele bussijuht ja tema abi ei häbene kaasa laulda, muudavad bussisõidu peoks. Paraku on pidu varsti läbi, sest bussil läheb kumm katki. Kui enne tundus, et bussijuhi abi ainus roll oli pileteid müüa ja sõidu ajal kihutava bussi uksel oma noore eluga riskida ning bussidele, millest möödume keskmist sõrme näidata, siis rattavahetusel on mehest isegi kasu. Igal juhul saame peagi edasi sõita ning jõuame ühte suuremasse linna, kus meid teisele bussile ümber tõstetakse. Eriti põnevaks muudab asja see, et keegi loomulikult inglise keelt ei oska ning siis tuleb olukord meile kehakeeles selgeks teha. Selles osas tuleb kohalikke tunnustada. Hätta nad võõraid ei jäta, mõne hetkega on meil edasisest täiesti adekvaatne arusaam ning suundume teisele bussile, kuhu taritakse ka meie pagas. Teenus on korralik, ise ei pea oma kohvreid tassima. Et teises bussis uuesti piletit ostma ei peaks, rebib meie abibussijuht mingist sinisest paberist igaühele tükikese, mis peab täitma pileti rolli. Milline lihtne ja geniaalne lahendus! Minu paberitükk lipsab käest ja lendab minema, seega õnnestub blondiinil ka väike elevus tekitada. Õnneks antakse uus “pilet” ja pärast jätkuvat bussirallit oleme oma järgmises sihtpunktis, milleks on naljaka nimega linn - Chichiriviche, Morrocoy rahvuspargis.

Vaatamata uhkele nimele pretendeerib Chichiriviche ka kolelinna tiitlile, kuid selle atraktsioon on lähedal asuvad paradiisisaared. Turisimitööstus on siia jõudnud üsna hiljuti. Linna servas kerkivad mitmekorruselised hotellid, kuid valdavalt on linnas kohalike elupaigad. Puudub ka turismipiirkonnale iseloomulik infrastruktuur ning eriti pole vaeva nähtud linna ülesvuntsimisega. Ainus, mis turismipiirkonda meenutab, on linna peatänav, kuhu on koondunud kauplused ja söögikohad ning sadam. Sadamas on õhtuti lahe käsitööturg, kus kohalikud meistrid oma toodangut müüvad. Tõeline hukatus ehtefännidele, suudame ennast vaevu tagasi hoida ning piirdume vaid pärlite ostuga (neid lihtsalt peab Venezuelast ostma, sest need on nii odavad). Hulgaliselt on ka rannavarustusega kauplevaid poode, mis köidavad tähelepanu eelkõige ülirinnakate mannekeenidega. Ei tea, kuidas on sotsialistliku režiimiga riigis arenenud pornotööstus, kuid mannekeene vaadates tekib küll mõte, et nendega püütakse millegi puudumist kompenseerida

Turistidehorde linnas ei ole, valdavalt on tegemist kohalikega või siseturistidega, paari valget inimest siiski märkame (peamiselt oleme aga meie need, keda märgatakse). Samas ei saa öelda, et turistide kohalemeelitamiseks ka eriti pingutatud oleks. Et ka tänavavalgustust on pehmelt öeldes mõõdukalt, siis õhul restorani minnes leiab taas rakendust džunglimatkaks soetatud taskulamp. Vaatamata sellele, et meie posada ja paljud teised majad on ümbritsetud paarimeetrise turvamüüriga, mille servale on katkilöödud pudelitest täiendav tõkend ehitatud, ei jäta pimedusse uppuvad tänavad tegelikult ohtlikku muljet. Mõni pere istub oma maja ees kõnniteel õhutsöögilauas ja lapsed mängivad pimedates nurgatagustes. Pimeduse juures häirib vaid see, et valdav osa tänavatest on asfaltkatteta ning vihmasajud on need porimülkaiks muutnud. Ilma taskulambita väljas jalutades oleks lihtsalt oht poolest säärest porri sattuda. Üks häiriv faktor on ka veider alkoholipoliitika. Kummalisel kombel ei müüda enamikus restoranides alkoholi, seda saab osta vaid spetsiaalsest viinapoest nagu meil nõuka ajal. Samas, kui pärast üheksat õhtusöögilt tulles tahaksme võtta mõned kohalikud napsid, et hotelli basseini ääres meeldivalt aega veeta, tabab meid ebameeldiv üllatus. Ehkki viinapoode on siin sama tihedalt nagu Tallinnas kasiinosid, on kõik juba suletud. Niisiis veedme väga karske õhtu ja läheme varakult magama, et hommikul kohe paradiisirandadele suunduda.

Kui kirjeldada järgmiste päevade tegevusi, siis kirjapildis tunduvad need üsna üksluised Hommikusöök hotellis, seejärel paadisõit erinevate saarekeste randadele, kus igal pool veidi ujume ja päevitame ning õhtul jälle sööme (ja olles õppinud esimese õhtu kogemustest, varume juba varakult alkoholi). Samas ei ole võimalik randasid sõnadega kirjeldada. Võib vaid öelda, et need on seninähtuist kauneimad (ja meie kogemus ei piirdu vaid Pirita ja Stroomiga). Valge liiv, türkiissinine meri ja palmid… ning see kõik ilma häiriva rahvamassita.

Et randadesse pääseb ainult paadiga, mis ei ole kohalikus mõistes just odavaim transpordivahend, ei kannata ükski rand ülerahvastatuse all. Samas on mitmes rannas siiski piisavalt kohalikke nännimüüjaid, kellega aega-ajalt vestlust arendada (mõni pursib isegi veidi inglise keelt). Palju lõbu valmistab rannalistele üks müügimees, kes kaupleb kummist ujumismadratsite jms-ga. Et klientidele võimalikult laia kaubavalikut pakkuda, on mees selga võtnud väiksema maja suuruse kuhja erinevaid kaupu. Ise ta selle koorma alt eriti välja ei paista, seega liigub mööda randa vaid taaruv virn madratseid, mis on päris koomiline vaatepilt. Ristime tegelase madratsimeheks

Kariibi mere vesi on nii soe, et sisse minnes ei tunne keha mingit temperatuurimuutust. Kui ühel päeval rannas olles päike pilve taha kaob, läheme vette sooja. Meie üksmeelne žhürii annab randade edetabelis esikoha Cayo Sombrerole, mis on saarekestest suurim ja kõige populaarsem. Seal on lisaks kõigele muule ka palju eriti ilusaid teokarpe, seega minusuguse teokarbifänni tõeline unelm. Olen tõsises vaimustuses, sest selliseid karpe nagu siin rannalt leian, olen näinud vaid suveniiripoes.

Kindlasti on väärt külastamist ka Boca Seca, mis on väga pisike ja täiesti privaatne, suurem ja rahvarohkem Varadero, samuti Peraza. Ja huvitav saar, mis ei olegi nagu saar vaid pigem põõsad vees. Et saarele maabuda ei ole võimalik, siis tuleb paadist otse vette hüpata, seetõttu on saare nimi Piscina (ujula) Los Juanes. “Ujulas” on kristallselge vesi ja üldist elevust tekitab mingi koletult suur kala, mida mul kahjuks (või õnneks) näha ei õnnestu.

Pärast rannapuhkust Chichiriviches on meie järgmine sihtkoht Andide pealinn Merida. Taas sõit kohaliku bussiga ning seejärel külmkappi meenutavas ööbussis. Merida erineb oluliselt seninähtud linnadest. Selle linna kohta sobib öelda “ilus”, sest kahe mäeaheliku vahel asuv kauni koloniaalarhitektuuriga linn pakub kahtlemata silmailu.
Kahjuks ei tööta kuulus 12 km pikkune köisraudtee, mis viib üle 5000 meetri kõrgusele. Kui köisraudteed lähedalt näeme, tundub, et võib-olla on isegi hea, et see ei tööta… Eriti usaldusväärset muljet see kaadervärk igal juhul ei jäta. Teeme paar poliitiliselt ebakorrektset fotot Chavezi valimisreklaami kõrval ning jätkame ringkäiku linnas.

Et meil on plaan ka Andides ringi sõita ning mõni kõrgem tipp vallutada, peame leidma reisbüroo, kellega kokkuleppele saada. Meie õnneks on see väga lihtne - kõik bürood on koondunud ühele tänavale, mis juhuslikult on sama tänav, kus asub meie posada. Eriti hea on see, et siin linnas osatakse mõnevõrra inglise keelt. Nii läheb mägimatka broneerimine ladusalt. Saame endale inglise keelt oskava rõõmsa giid-autojuhi (et autojuht on rõõmus pole muidugi ime, kui bensiin maksab Eesti rahas umbes 25-35 senti liiter ). Üks vaatamisväärsus ongi autojuht ise. Mees laulab ja tantsib sõidu ajal ning tema sõidustiili puhul reisijatel adrenaliinipuuduse üle kurta ei tule. Et kurvistel mägiteedel julgem sõita oleks, ostab autojuht meile kohalikku napsi, mida sõidu ajal ühiselt tarbima, sh tema ise.

Mägedehuvilisele, kes samas ei ole eriline alpinist, on Venezuela ideaalne. Siin saab käia peaaegu samal kõrgusel kui Mont Blanc, kuid oluliselt väiksema pingutusega. Kõrgeim punkt, kuhu autoga sõita saab on 4200 meetrit merepinnast ning otsustamegi piirduda selle vallutusega. Nii kõrgel on päris jahe, kuigi lund ja miinuskraade õnneks mitte. Lund on näha vaid Venezuela kõrgeimal mäetipul Pico Bolivaril, kuid sealgi ei jätkuks seda vist suusatamiseks. Detsembrikuus on ju suvi. Igal juhul on vaated meeliülendavad. Taimi on sellisel kõrgusel juba üsna vähe (peamine, mis siin kasvab on frailejon), seega ei varja miski võimsaid mäenõlvu.
Õnneks ei teki meist kellelgi kõrgusehaigust, seega võtame veidi madalamal (u 3000-3500 m peal) ette ka paari-kolme tunnise jalgsimatka Laguna Negra (Musta järve) äärde. Üle 3000 meetri kõrgusel kõndida on üsna huvitav kogemus - allamäge või siledal pinnal kõndides on kõik suurepärane, aga igal väiksemalgi tõusul on tunne nagu saabuks kohe infarktieelne seisund. Füüsilise pingutuse kompenseerib looduse ilu, sinna läheks iga kell uuesti.
Järgmistel päevadel tutvume Merida kaubandusvõrguga ja idülliliste mägiküladega Meridast lõuna pool, kus on mäed madalamad ja loodus väga lopsakas. Palju on väikeseid kosekesi, mis Canaimas nähtule küll kordades alla jäävad. Kohalikud ei ole koskesid vist üldse tähele pannud, sest mitmes kohas on tehtud tee peaaegu kose alla ning autoga tuleb pidevalt jõekesi läbida. Tuleb tunnistada, et see tee näib üsna ohtlik. Teel külastame muuhulgas primitiivset suhkrutehast, kus tehnika puudujääke kompenseerivad heas füüsilises vormis ja napis rõivastuses noormehed, kes reisiseltskonna naisliikmetele rohkelt silmailu pakuvad