Reisiblogid Travellerspoint-is

aprill 2009

Tagasi rannikule

Meridast viib meie tee taas Kariibi mere rannale, täpsemalt Puerto Colombiasse, mis on meie viimane peatuspaik. Sõidame ööbussiga Meridast Maracay’sse. Kui buss on paar tundi sõitnud, jääb ta äkki seisma ning tükk aega ei toimu mitte midagi. Viimaks tuleb bussijuht ja seletab midagi hispaania keeles, millest saame aru, et teel on läbipääs takistatud. Rahvas noogutab mõistvalt ning eriliselt murelik keegi ei tundu, ilmselt on tegemist millegi tavalisega. Et bussijuhi sõnum jääb meile siiski veidi segaseks, üritab meist õige optimistlikum temalt inglise keeles infot küsida. Loomulikult osutub see naiivseks mõtteks. See, et bussijuht inglise keelt ei oska on sama kindel kui Bolivari väljaku olemasolu igas Venezuela linnas. Ilmselt on peamagistraalile mingi kalju kukkunud, mudalaviin tee ära viinud vm tavalist. Kohalikes reisijates ei tekita olukord erilisi emotsioone ning buss sõidab lõpuks mingit väiksemat mägiteed mööda. Seega on meie reisi lõpuosas tekkinud esimene kerge tagasilöök, jõuame Maracay’sse ligi 3 tundi hiljem kui lootsime. Sealt edasi tuleb sõita taas kohaliku bussiga. See bussisõit on tõeline ekstreemsport. Tee kulgeb üle umbes 2 km kõrguste mägede ning sirget teelõiku seal eriti ei leidu. Kui Maracay kohalike busside terminal oleks nii arenenud, et seal oleks tabloo sõidugraafikuga, siis selle bussiliini juures peaks raudselt olema märkus “nõrganärvilistele ei soovitata”. Bussijuht ei kuulu kindlasti eelmainitud kategooriasse, sest tema kihutab kitsal kurvisel teel, üks käsi pidevalt rammimas signaalinuppu. Lahtisest uksest ja akendest tuiskab sisse oksi ja puulehti ning akna all istujad näevad välja kui murueide tütred. Kellegi pagas ähvardab lahtikolksuvast uksest välja pudeneda, kuid sellele leitakse lihtne lahendus - kott tuleb lihtsalt pagasiraami külge kinni siduda. Ka ennast tuleb istmel kinni hoida, et hoogsates kurvides maha ei lendaks. Mõnda U-kurvi ei võta buss esimesel katsel välja ning tuleb teha väike peatus ning uuesti üritada. Igal juhul on see sõit kohutavalt naljakas. Looduse poolest on tee kahtlemata üks kauneimaid, sest kõikjal on mäed ja lopsaks loodus. Hästi müstiline on sõit bussiga pilve sees.
img_2072.jpg

Vaatamata ekstreemsetele teeoludele jõuame ühes tükis Puerto Colombiasse. On juba hiline pärastlõuna, seega kiirustame kohe randa, et enne pimeda tulekut ujumas käia. Taas ei pea rannahuvilised pettuma. Siinne rand on oluliselt erinev Morrocoy rahvuspargis nähtud saarekestest, kuid ei jää neile sugugi alla. Siin on kõik, mis vaja postkaardilaadseks vaateks - sügavsinine meri, palmid, liivarand ning otse palmisalu taga kõrguvad mäed. Lisaks on siin võimsad lained, mis meiesugustele lainefännidele tõeliseks maiuspalaks. Nii suurtes lainetes ei ole meist keegi varem ujunud. Et vesi on üsna madal siis ujumisega on raskusi, murduvates lainetes on hoopis lahedam lihtsalt hüpata. Hullame lainetes kuni hakkab hämarduma, siis peame paremaks lahkuda, sest taskulambid on hotelli ununenud ning tänavavalgustuse peale ei ole põhjust siin väga kindel olla.

img_2092.jpgimg_2099.jpg

Puerto Colombia on tõeliselt armas koloniaalstiilis linnake. “Linn” koosneb ühte pidi kolmest tänavast, millega ristuvaid tänavaid on veidi rohkem. Mere ääres on rannapromenaad (malecon), kus õhtuti käib vilgas elu. Kohalikud hipid müüvad oma käsitööd ja lahedaid ehteid, inimesed lihtsalt istuvad või jalutavad ja tunnevad elust rõõmu. Ei saa meiegi muidu kui teeme mõned äritehingud. Kohtame ka väga tähelepanuväärset tüüpi, kes kuuldes et oleme Eestist teatab asjatundlikult “Estonia good”. Edasi kuuleme, et ta on elanud Isla Margarital, kus tal muuhulgas olnud ka eestlannast girlfriend (nojah paarinädalased Margarita-reisid on Eestlaste hulgas vist üsna populaarsed). Igal juhul on tüübil ilmselt positiivsed mälestused, sest kohe püüab ta endale taas eestlannast girlfriendi soetada :) Kuigi mees ei väsi oma võimeid kiitmast, ei saa liinist asja, küll aega teeme head äri pärlitega. Äsjase tutvuse tähistamiseks teeb tüüp päris hea hinnasoodustuse - ehtsatest pärlitest käevõru nimel tasus veidi flirtida

img_2156.jpgimg_2157.jpg

Puerto Colombia on varemkülastatud “kuurortlinna” Chichirivichega võrreldes oluliselt sümpaatsem. Siin on mõeldud ka turistidele, on mitmeid mõnusaid restorane, baare ja poekesi. Vaatamata sellele, et igal õhtul eri restoranis sööme, saab meie reis otsa ning kõiki me proovida ei jõuagi. Ja ausalt öelda, mõningaid ei julgeks ka. Rannateel on hulk palmilehtedest onnikesi, mis kõik nii hommiku- kui õhtusööke reklaamivad. Tundub päris eksootiline ja ühtlasi ebahügieeniline. Et tagasilend on peagi ees, surume alla huvi kulinaarsete seikluste vastu ning otsustame viimased päevad veeta võimalikult riskivabalt ja sööme LP soovitatud korralikes restoranides. Tänu tutvumisele kohalikega, leiame väga õdusa Bar Rumba, mis asub poolenisti lageda taeva all. Kokteilid on siin head ning mis eriti meeldiv, ka odavad. Õhtu edenedes läheb peoks ning kohalikud asuvad salsat tantsima. Meie nendega konkureerida ei söanda, ilmselt pole veel piisavalt kokteile manustatud.
img_2105.jpg

Kirjutas airav 11:11 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

Seikluse lõpp

Puerto Colombia on suurepärane koht reisi lõpuks, sest Caracase lennujaam on siis mõne tunni autosõidu kaugusel. Autoga ei ole teekond üle mägede sugugi nii elamusterohke kui bussiga. Välja arvatud ehk hetk, kus autojuht risti ette lööb ja järgmisel hetkel kiirema käiguga järgmisse kurvi kihutab :)

Teel lennujaama sõidame läbi Venezuela pealinnast. Et meie plaan ei sisalda pikemat tutvumist Caracasega, on hea, et saame autoaknast vähemalt mingi mulje. See mulje on loodetavasti üsna ühekülgne ning tahaks uskuda, et Caracases on palju ka teistsuguseid piirkondi, kui need millest me läbi sõidame. See, mida näeme, on niisugune, et jääb üle ainult rõõmustada, et me selles linnas pikemalt ei pea viibima. Mäeküljed on tihedalt täis jubedaid hurtsikuid, mille puhul ei saa aru, kas nad on lagunenud või ongi nad sellistena ehitatud. Seda arhitektuuri-pornot ehitisteks nimetada oleks ehitajate mõnitamine, tõenäoliselt on ehitusest mitte midagi teadvad elanikud need lihtsat käepärasest materjalist kokku klopsinud. Mäekülgedel püsivad need lobudikud ainult tänu heale õnnele või Jumala abile. Ja sellised agulid ääristavad teed kilomeetrite viisi. Uskumatu, millises vaesuses ja koleduses inimesed elavad, samas kui loodus on riigis nii ilus.

Lennujaamas ilmneb, et riigist lahkumine on keerulisem, kui saabumine. Teame, et tuleb maksta riigist lahkumise maks, kuid ebameeldivaks üllatuseks kasseeritakse check-ini juures veel teinegi maks, millest meil aimugi polnud. Me püüame küll apelleerida sellele, et kõik maksud on tasutud, kuid onu vaatab meie pabereid ja jääb endale kindlaks. Selle täiendava kulutusega pole me arvestanud ja et eesmärgiks oli maalt lahkuda minimaalse kohaliku raha jäägiga, mõjub ootamatu väljaminek meile üsna laostavalt. Käime läbi kõik söögikohad, et välja selgitada, kus me oma vähese raha eest võimalikult tõhusa eine saaks. Vaesus on ikka hirmus asi… Teine ebameeldiv üllatus on see, et meie lend hilineb ja Madriidist Münhenisse me Tallinna lennu väljumisajaks ei jõua. Kui peale pikka lendu Madriidi lennujaamas maandume, suundume lootusrikkalt Iberia klienditeenindusse, et seal oma muret kurta. Paraku ei huvita neid üldse, millal meie Münhenisse jõuda soovime. Tige tibi teatab nipsakalt, et Iberia kohus on meid Münhenisse toimetada, mida ta ka teeb ning edasine pole nende mure. Isegi ettenähtud toiduvoucheri saame alles siis kui teise teenindaja poole pöördume. Neame ebaviisakat Iberia klenditeenindajat ning võtame kontakti Estonian Airiga. Piletid Münhenist Tallinna tuleb järgmiseks päevaks vahetada, sest on selge, et mingit võimalust veel samal õhtul Tallinna jõuda ei ole. Meie suureks rõõmuks on Estonian Air nii lahke, et vormistab meie piletid tasuta ümber. Tähistame seda korraliku söömaajaga Iberia kulul.

Õhtul Münhenis võtame lennujaamas viietärnihotelli (muid seal lihtsalt ei ole) ning teadmises, et reisikindlustus ka hotellikulud peaks katma, oleme juba päris rõõmsad, et reis päeva võrra pikenes. Mõni meist oleks kohe tööle minema pidanud, nüüd päästab vääramatu jõud. Üle hulga aja saab reisiseltskonna maskuliinsem osa rüübata külma õlut normaalsuuruses klaasist ning Münheni lennujaama jõulumeeleolu on mõnusalt kodune. Kui majutusolusid hinnata, siis parafraseerides üht tuntud ütlust, sobiks reisi tunnuslauseks “džungilielanikust miljonäriks” . On ju majutustingimused alates võrkkiiges ööbimisest pidevalt paremuse suunas muutunud. Kuigi kõik on suhteline. Võrkkiiges ööbides piisas hommikul vaid paarist sammust, et nautida Angeli juga päikesetõusul. Viietärnihotellis sellist luksust ei ole, kuid muus osas ei saa midagi ette heita. Suurepärase reisi suurepärane lõpp.

Kirjutas airav 11:09 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

(Sissekanded 11 - 12. Kokku 12) Eelmine « Lehekülg 1 [2]