Reisiblogid Travellerspoint-is

märts 2009

Lõpetuseks

Veel mõningaid muljeid sellest imelisest maast

Kuigi paljud väljaanded maalivad Venezulast pildi, kui eriti ohtlikust maast, kus igal sammul röövitakse, ei tekkinud kohapeal seda muljet. Kordagi ei sattunud me ohtu, samuti ei pandud meilt midagi pihta. Loomulikult ei vehkinud me tänaval rahapakkidega (need olid enamasti riiete alla rahavöösse paigutatud), kuid käisime õhtuti väljas, sõitsime taksodega ja kohalike bussidega. Ringi liikudes jätsime enamasti osa raha jm esemed hotellituppa lukustatud kohvrisse ning kordagi ei olnud meie usaldust kuritarvitatud. Kokkuvõttes on valdav osa Venezuela elanikkonnast tavalised, võib-olla ainult keskmise eestlasega võrreldes harjumatult sõbralikud, abivalmis ja suhtlemisaltid inimesed.

Kes loodab aga Venezuelas inglise keelega hakkama saada, on kas lollakalt optimistlik või naiivne. Seda keelt oskavad seal väga üksikud. Kahe nädala jooksul kohtasime vist umbes seitset kohalikku, kellega inglise keeles suhelda sai. Ka majutusasutustes ei ole mingit põhjust inglise keelsele suhtlusele loota. Õnneks on kohalikes reisibüroodes siiski võimalik saada ka inglisekeelset teenust. Kohalikud on üldiselt väga sõbralikud vaatamata keelebarjäärile. Samas on neid, kes valgelt turistilt raha küsima tulevad, meeldivalt vähe võrreldes näiteks mõne Aasia riigiga. Turisti aidatakse ka raha küsimata. Näiteks Chichiriviches bussijaamas küsisime ühelt kohalikult, kuidas oma hotelli jõuda. Et talle tundus ilmselt lootusetu seda meile hispaania keeles selgeks teha, tuli ta ise näitama ning tassis abivalmilt minu raskekaalulist kohvrit umbes kilomeetri seljas, sest tänav ei olnud eriti kergelt läbitav. Samas oli ta siiralt jahmunud, kui talle pärast raha särgitaskusse toppisin.

Reisiseltskonna maskuliinsema osa pettumuseks ei olnudki kõik kohalikud naised missid nagu oleks võinud loota. Ja minus ei kõnele siin kadedus, vaid tõesti, silmapaistvaid kaunitare eriti ei kohanud. Valdav osa kohalikke naisi on hoopis üsna lühikesed ja väga vormikad, seega siresääred olime seal pigem meie. Kohalike meeste sõnul pidavat missitööstus olema koondunud enamuses Caracasesse, kus tütarlapsed tõepoolest missivälimuse nimel kõigiti pingutavad.

Venezuela toit ei pakkunud erilist elamust. See ei olnud üldse halb, lihtsalt üsna tavaline: küpsetatud liha, kana, kala, rannapiirkondades erinevad kahtlasevõitu mereelukad. Palju pakuti pitsat, mida nad teevad eeskujulikult. See oli ka hispaaniakeelse menüü puhul mõnikord ainus nö kindla peale valik. Kohalikud kiirtoidud arepad ja empanadad on väga maitsvad ja toitvad, erinevate täidistega ja neid pakutakse igal pool. Supermaitsvad on erinevatest puuviljadest tehtud mahlad ja smoothie’d. Puerto Colombia rannas müüsid kohalikud tädid mingit suhkrust ja kooskosest tehtud maiust, mida serveeriti puulehelt ja mis maitses väga hea. Meridas on Guinessi rekordite raamatusse kantud jäätisekohvik, kus on sadu eri sorte magusaid ja soolaseid jäätiseid, kuid sealne jäätis meile eriti muljet ei avaldanud. Veider oli kange ülimagus kohv, mida mõnes kohas pakuti. Kohalik õlu hinnati joogikõlbulikuks, kuigi seda müüakse naeruväärselt pisikestes pudelites/purkides. Ja hoolega päheõpitud küsimus “Una grande cerveza, por favor” osutus kohapel täiesti kasutuskõlbmatuks väljendiks. Arvatavasti oleks kohalikud sellise kohatu soovi puhul kahtlustama hakanud, et mehel on mingis muus osas puudujääke :) Kohalike suhteliselt tagasihoidlikku õllelembust arvestades on õlut väikeses koguses serveerida muidugi mõistlik, sest suuremas anumas läheks see soojas kliimas enne soojaks, kui ära joodud saab. Kohalik vein jäigi proovimata, sest seda oli väga raske leida. Tundub, et Tšiili veinitootjad suudavad edukalt varustada tervet Lõuna-Ameerikat. See-eest on Venezuela rumm täiesti kõlbulik ja mitte kallis. Samuti on head erinevad kreemliköörid ja kaneeliliköör Canela/Canelita, mida Andide piirkonnas tehakse. Kuid proovida õnnestus ka selliseid kohalikke napse, mis hiljem meie reisikohvrisse teed ei leidnud. Väljas söömine on odav. Kui viimastel päevadel tundus, et kohalikku raha jääb reisi lõpuks liiga palju ning otsustasime õhtusöögil laristada, siis see ei õnnestunud. Puerto Colombias lihtsalt ei leidunud piisavalt kallist restorani.

Massiliselt kohtasime kõikvõimalikke müügimehi. Rannas ei ole selles ju midagi imelikku kui aeg-ajalt midagi pakutakse (eriti hästi lähevad loomulikult peale külmad joogid) Kuid väga naljakas on selline müügitöö bussides. Enne bussi väljumist käis sageli mitu müügimeest reisijatele kõikvõimalikke kaupu pakkumas. Joogid ja snäkid on mõistetav, aga pakuti ka jõulukaupu, käterätte, kantseleitarbeid jm. Tüüpiline oli see, et müügimees tegi kõigepealt bussis kiire tiiru ning jagas kõigile kätte toote, mida ta seejärel kõlavalt reklaamima asus. Ja juttu jätkus kauemaks… kiirkõnelemise võistlusel oleks need vennad raudselt esikoha konkurentsis. Kui sorav jutt ette kantud, käis müüja jälle bussis ringi ning korjas kauba kokku või kasseeris raha. Üldiselt tundus, et hinnad olid sellistel müügimeestel oluliselt kallimad kui poekestes ja eriti edukas nende äri ei tundunud.

Reisi läbis ka üks olmeline teema - tualettpaber, õigemini küll selle nappus. Nimelt ei olnud paljudes bussijaamades jm avalikes tualettides ning vahel ka mõnes posadas tualettpaberit. Seega sai meeldivaks harjumuseks kõikjal, kus seda saadaval oli, oma varusid täiendada. Sest kunagi ei teadnud, kuidas järgmist kohta sellega õnnistatud on. Harjumus jäi sedavõrd külge, et veel pärast reisi tekkis vahel tualetis käies tahtmine ka veidi paberit kaasa krabada :)

Venezuela pakub suurepäraseid võimalusi tegelda ekstreemspordiga. Ei jõudnud küll kuristiku kohal ronima või raftingule, mida oleks tahtnud proovida, aga ekstreemspordiga võrreldavaid elamusi saime küll. Meeldejäävaimad neist ekstreemsuse järjekorras:
1. Sõit kohaliku bussiga marsruudil Maracay-Puerto Colombia
2. Tänava ületamine Ciudad Bolivaris
3. Puerto Colombia rannas hiiglaslike lainete püüdmine
4. Sõit indiaanikanuuga kärestikulisel Rio Churunil

Nagu juba aasta varem Mehhikos avastasime, on Lonely Planet väärt abimees. Seal soovitatud söögikohad osutusid kirjeldustele vastavaks. Samuti muu praktiline info. Ilma selle või muu taolise väljaandeta omal käel reisima minna võib vist liiga seikluslikuks kujuneda. Samuti osutus väga mõistlikuks lasta kohalikul reisibürool (http://www.ospreyexpeditions.com) kõik hotellibroneeringud ja ööbusside piletid organiseerida. Marsruut tuli sellise korralduse puhul küll eelnevalt paika panna, kuid paarinädalase reisi puhul, kus on soov võimalikult palju näha, on see nagunii vajalik. Samuti on nii lühikese reisi puhul oluline, et organisatoorsele poolele asjatult aega ei kuluks. Et Venezuelas on paljudes piirkondades internetiühendusega asi pehmelt öeldes vilets, siis sellele, et kõik saab kohapeal interneti vahendusel korda ajada, ei maksa eriti loota. Avalikke internetipunkte on piisavalt suuremates linnades, kuid Wifi ei ole paraku kuigi levinud. Igal juhul sujus kõik edukalt, samas ei olnud kogu reis päeva täpsusega ette planeeritud, mis on omal käel reisimise suur eelis. Kokkuvõttes tegime täpselt seda, mida ise tahtsime ning nägime justkui mitut väga erinevat Venezuelat. ‘

Kohad kuhu läheks tagasi
Maailmas on küll veel lugematul hulgal riike, kuhu reisida, aga tsiteerides üht sõpra, et kui Jumal elu ja tervist annab, oleks Venezuela see koht, kuhu kindlasti tagasi minna. Hulk eksootilisi kohti jäi ju veel nägemata. Neist paigust kus seekord sai käidud, tahtnuks pikemalt olla Puerto Colombias. Seal oli ääretult mõnus feeling, ideaalne paik rannapuhkuseks, rahvast mõõdukalt ning valdavalt kohalik seltskond. Et Caracas on lähedal, siis ka siseturistid, kes lihtsalt nädalalõpuks randa tulevad. Seega ei saa kurta ka liiga olematu ööelu üle. Väga meeleolukad olid kohaliku aafrika kogukonna noorte trummipeod. Tahaks loota, et seda kohta Ameerika jm valgete turistide hordid veel niipea ei avasta ja see tüüpiliseks turismipiirkonnaks ei muutu.

Kindlasti läheks ka Meridasse, sest see on täpselt nii sümpaatne linn, kui Lonely Planet kirjutab. Peale selle eestlase jaoks hea kliima (minu jaoks oli küll öösel veidi jahe), palju avalikke internetipunkte, odav õlu ja odavad sigarid ning ümberkaudsetes mägedes jätkub avastamist mitmeks päevaks. Samuti pakuks pikemaajalisel viibimisel avastamisrõõmu ka kaubandusvõrk (eriti kingapoed) ja ööelu, millele praegu eriti aega ei jäänud.

Ja kindlasti tahaks ka koskesid uuesti näha.

Et Venezuela on koskede maa, siis selle repliigiga ongi kohane lõpetada, muidu hakkab reiskiri juba romaani mõõtmeid võtma :)

Kirjutas airav 11:57 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

(Sissekanded 1 - 1. Kokku 1) Lehekülg [1]