Asume teele

Alustame reisi idülliliselt kaunil novembripäeval. Öösel mahasadanud lumi annab linnale muinasjutulise ilme ja hetkeks on isegi kahju Eestist lahkuda. Eriti kui mõelda, et siin kodus võivad ees olla selle talve ilusaimad ilmad. Aga mõeldes 30 soojakraadile ja piltidelt nähtud türkiissinisele merele, läheb kahjutunne kiiresti üle.

Estonian Air hoolitseb selle eest, et reisijad võimalikult palju lennujaamu külastaks, seega ei lenda me Münhenisse otse vaid via Copenhagen. Kui tagumikud ka igatsevad üle 10 tunnise lennu järele, ei võimaldata seda neile veel niipea. Et Münchenist edasi Madriidi läheb lend alles järgmisel hommikul, oleme lennujaama lähedal hotellikohad broneerinud. Lennujaama vahetus läheduses asub hotell paraku vaid selle omanike optimistlikul hinnangul. Et ilm on talviselt karge ning meil riietus napivõitu, otsustame lühiksese maa läbida taksoga. Avastame ebameeldivaks üllatuseks, et sõidame päris pikalt ja arve kasvab 18 Euroni. Oleme Saksa taksojuhi halva inglise keele oskuse ohvrid - kui hinda küsisime, tundus, et see kõlas pigem nagu 8 Eurot. Hotell on see-eest kena, tabame end mõttelt, et ilmselt on see järgmise kahe nädala jooksul kõige luksuslikum elupaik. Sööme õhtust üdini saksalikus restoranis, akna taga ulub tuisk. Kogu atmosfäär tekitab tunde, et kohe koputab uksele jõuluvana. Tunneme elust mõnu, kuigi tugevnev tuisk peaks hoopis murelikuks tegema kui meie varahommikusele lennule mõelda. Õnneks on hommikul kõik kontrolli all ja mõne tunni pärast oleme Madriidis ning saame peagi asuda nautima Iberia pikamaalennu teenuseid.

Pikk lend kulgeb nagu ikka - joogid, söögid, õnneks kõik täiesti kõlbulik. Tegelikult on ainus mõistlik tegevus sellisel lennul magamine, mida vahelduva eduga ka teeme. Kas on tegemist Iberia kokkuhoiupoliitikaga või sooviga inimesi mitte tülitada, ei koormata meid eriti toidu pakkumisega. Figuurile kindlasti kasulik, aga kui viimaks Caracases maandume, on näljahäda juba päris suur.

Juba enne maandumist õnnestub lähemalt tuvuda Chavezi režiimi iseärasustega. Viisa-ankeedil on muuhulgas vaja märkida kõik kaasatoodud esemed ja nende hinnad. Hulk reisijaid, sh meie, jäävad veidrat ankeeti ilmses segaduses jõllitama, mõni innukam asub mõtlikult täitma. Meie otsustame siiski äraootavale positsioonile jääda ja kohapeal veenduda, kas tõesti soovitaksegi tollis täpselt teada, mitu paari püksikuid või mitu toppi kaasa on toodud. Ja nagu selgub, õigesti teeme, sest tolliametnikku huvitab vaid ankeedi lõpus olev allkiri.