Esimesed muljed Chavezi-maast

Lennujaamas tuleb taluda tavapäraseid kolmandatesse riikidesse reisimise ebamugavusi. Kui oleme lootusetult pikas viisajärjekorras paarkümmend minutit seisnud, märkame, et üks ametnikutädi hakkab just oma boksi avama. Et suudame reisiväsimusele vaatamata hea spurdi teha, on viisad peagi passis. Edasi läheb ladusalt, Iberia on meie pagasi parimas korras kaasa toonud ning kohaliku reisibüroo esindaja võtab meid vastu perfektses inglise keeles. Õues ootab 30 kraadine soojus. Hola, Venezuela!!! Et ametlik bolivari kurss on oluliselt ebasoodsam kui musta turu oma, tunneme loomulikult huvi illegaalsete rahavahetusvõimaluste vastu. Reisibüroo esindaja teeb telefonikõne ning mõne minuti pärast on tema sõber rahaga kohal. Järgnevad finantsmahhinatsioonid lennujaama parklas. Et tegemist on Euroopaga võrreldes millegi täiesti teistsugusega, saab selgeks kui reisbüroo esindaja lillaks värvitud näppu kogemata pikalt silmitsema jään. Tähelepanu köidab see eelkõige seetõttu, et viisaametniku maalitud kunstküüntega kätt “kaunistas” samuti lilla sõrmeots. Selgub, et on valimistepäev ja nemad on valimas käinud. Järgmine kogemus, mis viitab Venezuelalaste suurele naljavendlusele, on see, et meie siselennu puhul peab alustuseks välja selgitama, kuhu lendurid seekord lennata kavatsevad. Õnneks ühtib nende plaan meie omaga, ning selgub et vahemaandumisega Puerto Ordazis jõuame hilisõhtuks siiski Ciudad Bolivari, mis on lähtepunkt Canaima rahvuspargi ja Angeli kose külastusel.

Et nälg on vahepeal väljakannatamatuks muutunud, asume otsima söögikohta, kus enne lennukile minekut kiire eine võtta. Tuleb tõdeda, et Caracase lennujaama siselendude terminalis on inglisekeelse menüüga söögikohta leida sama vähetõenäoline kui kohata hommikuses Kopli trammis unelmate meest. Võtame kokku oma napi hispaania keele oskuse (st tellime vaid seda, mille nimetustest aru saame) ja peagi on elu esimene arepa ära proovitud. Hispaania keelest keerulisem on tolle söögikoha tellimissüsteem, ainus pluss näib olevat see, et tööga on hõivatud võimalikult palju inimesi. Taas nendime, et kohalikud on ikka naljavennad. Lennuni on veel pea tund, seega ei kiirusta me söömisega, ega saa üldse aru, miks mingi vormis onu meie ümber järjest kiiremaid ringe teeb ja meid kuidagi närviliselt jõllitab. Viimaks saab vanal kannatus otsa ja ta jääb meie ette seisma ning hakkab intensiivselt käega vehkima näidates uksele, kus meid oodatakse. Poolikud arepad hambus sööstame lennukile, sest lendur on otsustanud juba startida. Mis seal ikka, kui kõik reisijad kohal, on ju mõttetu ametlikku väljamisaega ootama jääda. Selline suhtumine kehtib Venezuelas vist kõikjal ja ausalt öelda kokkuvõttes tundub see ju päris mõistlikki.