Muljeterohke öö Ciudad Bolivaris

Tänu lendurite kiirustamisele Caracases jõuame Ciudad Bolivari oluliselt plaanitust varem. Õnneks on meile vastu saadetud autojuht lennu varasemast saabumisest informeeritud ning tõdeme, et vaatamata veidratele süsteemidele, kõik toimib. Reklaamitud inglise keele oskust autojuhil siiski ei ole või on ta selle täna sõbrale laenanud. Aga muidu on ta tubli mees, näpp kenasti lilla. Pärast mõningasi kommunikatsiooniraskusi õnnestub meil siiski kokku leppida edasine tegevuskava ning isegi hotellipoisile selgeks teha, et soovime oma kohvrid džungliseikluse ajaks tema hotelli hoiule jätta. Hotell, tegelikult küll posada, on pehmelt öeldes tagasihoidlik, aga õnneks on siin vaja vaid üks öö veeta. Hotellipoiss püüab vaatamata keelebarjäärile meiega kontakteeruda ning tutvustab posada katust, kus käepärasest materjalist ehitatud tellingutele ronides saab nautida kaunist vaadet öisele linnale ning Orinoco jõele. Täielik romantikapakett Romantikast kaugel on aga see, mis toimub tänaval. Väidetavalt on Ciudad Bolivar väga ohtlik linn, kus Lonely Planeti andmeil pimeduse saabudes tänavad inimtühjaks jäävad. See ei takista aga igas vanuses lastel hilisööni tänaval lärmata. Võimalik, et selle lärmi tõttu ongi linnast ohtlik mulje tekkinud, sest tänaval toimuv tundub üsna käsitlematu. Et meie esimesel korrusel asuval toal ei ole päris kinnist akent, vaid üpris hõredad aknaluugid, siis on voodisse heites tunne, nagu magaks keset tänavarahutusi. Ilmselt on ka valimistulemuste tähistamine kulminatsiooni saavutanud ja ilutulestikuna näib olevat kasutusel kõikvõmalik lahingutehnika. Mõni kõmakas on selline nagu oleks õhitud bensiinijaam.

Hommikul pakime seljakottidesse vaid džungliretkeks hädavajaliku ja anname kohvrid hotellipoisile, kes need oma magamistuppa paigutab. Jääb loota heale õnnele, et need koos sisuga mõne päeva pärast tagasi saame. Keda aga ei tule on meie autojuht. Muutume juba murelikuks, kui väljast kostab kelmikat tuututamist. Akna all seisab tundmatu onu kes hotellipoisiga elavalt vestlema hakkab ning kui meie arusaamatuses ringi vaatame, rullib ta lahti paberi, kus on meie nimed. Selgub, et meie autojuht on endale asendaja palganud. Takso, mis meid nüüd lennujaama peab viima, näeb välja täpselt nii ebausaldusväärne, kui üks takso üldse olla saab. Aga et papi on ilmselgelt meile järele saadetud, julgeme siiski sisse istuda. Papi on suures elevuses blondiinide nägemisest ning ei lase end häirida asjaolust, et me tema mesijutust suurt aru ei saa. Paistab, et oleme kohtunud pensionil Don Juaniga, kes vaatamata kõrgele eale ei ole oma flirtimisoskust minetanud. Igal juhul on see senise elu eredaim taksosõit, sest auto püsib vaevu koos ning vähe puudub, et jalad läbi põranda satuksid. Ümber istmete on korralik lehmakett, mis ilmselt kogu kremplit koos hoiabki. Õnneks on lennuk, millega Canaima rahvusparki lendame, paremas seisukorras. Kuigi karta on, et tehnoülevaatust ei läbiks seegi, sest nii mõnedki näidikud (sh kütusenäidik) ei tööta. Lennuk on ülipisike, seega peab üks meie kolmeliikmelisest reisiseltskonnast võtma sisse koha lenduri kõrval esiistmel. Et lennuk ikka tasakaalus püsiks, on oluline ka see, et raskus oleks õigesti jaotatud. Kuna reisijatelt, eriti veel naistelt kehakaalu küsimine oleks poliitiliselt ebakorrektne, siis peab lendur kaalukategooriad kindlaks tegema vaatluse teel. Niisiis takseerib ta kõiki reisijaid pealaest jalatallani ning paigutab istuma, nagu hiljem selgub siis sõltuvalt sellest, kuhu poole on vaja maandumisel pöörata.
Lend väikelennukiga on mõneti palju nauditavam kui suurega. Esiteks lendame valdava osa ajast allpool pilvi ning saame imetleda kaunist loodust. Teiseks võtab lennuk enne maandumist ägedalt kurvi ning saame maad tavalisest veidi teise nurga alt kaeda. Ainult pardateenindusega on asi kehvapoolne.