Džungliseiklus

Canaima lennujaamas (tegelikult on lennujaamahooneks palmilehtedest varikatus) võtab meid vastu indiaanlasest giid Tony ning alustame kohe kanuuretke Angeli kose suunas. Meie õnneks oskab indiaanipoiss inglise keelt ning on turistidejõugu kantseldamisel väga asjalik. Annab juhiseid, kuhu tohib istuda ja asuda ning on ühtlasi ka moenõustaja (kohalikuna on ta kursis viimaste džunglitrendidega ja teab mida on kusagil sobilik selga ja jalga panna )
Loodus jõe ümbruses on super, klõpsutame ohjeldamatult pilte ning vahime suud ammuli kogu seda kaunidust. Meie paatkonda kuulub lisaks meile grupp saksa mehi, inglise pensionärid ning keskealised hollandlased. Angeli juurde jõudmiseks tuleb teha ligi paaritunnine jalgsimatk džunglis. Juba lühikese jalutuskäigu järel on selge, et grupiliikmete füüsiline vorm on üsna erinev. Esiatleedid on saksa mehed, kes äsja Roraimal käinud, meie oleme auväärsel teisel kohal. Seetõttu näitab giid teeraja kätte ning soovitab omas tempos Angeli suunas liikuma hakata (ega siin metsas kusagile eksida anna) jäädes ise pensionäridega rivi lõppu. Mis siis ikka, läheme seiklusele vastu. Jääb vaid loota, et meist eespool rühkivad Saksa mehed on piisavalt rammusad, et Anakonda kõht täita... Meie õnneks ei kohta me retkel ühegi koledat ega vähemkoledat isendit (kui teised turistid välja arvata) Ainus mure on see, et vara läheb pimedaks ning taskulambi valgel seal puujuurte ja kivide otsas turnida ei tundu kuigi ahvatlev väljavaade. Seega meie tempo kasvab pidevalt ning pärast üsna väsitavat turnimist (üllatus-üllatus džunglis on ka mägesid) jõuamegi paika, kust avaneb suurepärane vaade maailma kõrgeimale kosele. Selgub, et Sakse meeste ülihea vorm on illusioon, sest ehkki teerada läheb edasi, on nad otsustanud saata ühe käbedama vaatama, kuhu tee viib. Meilegi tundub, et see ei ole veel päris õige koht, sest siin ei ole ühtegi silti ega muud turismiobjektile viitavat. Seega turnime edasi kõrgemale mäkke. Vaatepilt, mis teeraja lõpus avaneb, on päris uhke. Valaste juga jääb ikka kõvasti alla

Jõuame pimeda saabudes džungliretkelt tagasi jõe äärde ning õnneks saabub ka kanuu, et meid üle jõe ööbimispaika transportida. Kogu meie maine vara oli vahepeal tundmatute indiaanipoiste valve all, matkal olid meie aksessuaarideks vaid sääsetõrjevahend, päikesekreem, veepudel ja fotoaparaat. Seega tunneme lisaks muule heameelt ka selle üle, et oleme taas kohtunud oma dokumentide, raha jm üliolulisega. Päev jõel ja matk džunglis pluss ajavahest tingitud reisiväsimus niidavad meid varakult voodisse. Õigemini küll võrkkiike ehk hammock’i. Väike koolitus võrkkiiges magamiseks (sinna tuleb heita veidi diagonaalis, muidu väsib selg ära) ja uinumegi moskiitovõrkude all nagu kookonis, kõrvus salapärased džunglihääled.
Võrkkiige juurde võiks tegelikult kuuluda ka kiigutamisteenus, sest ise kiiges lamades, on veidi raske seda kiikuma panna. Visklen küll intensiivselt küljelt-küljele, aga märkimisväärset hoogu kiik sellest ei kogu. Võrkkiiges on tegelikult üllatavalt mõnus magada, eeldusel et ei ole pikkuselt üle keskmise Eesti mees. Pikemakasvulistel on hommikul “voodile” mõningaid etteheiteid. Hommikul ilmneb ka, et öösel on tulnud paduvihm, seega oleme õnnega koos, et kiiged olid katuse all. Tuleb tunnistada, et meie camp on tegelikult täiesti tsiviliseeritud elupaik. Magamisvarustus on küll eksootiline, kuid tualettruumid ja pesemisvõimalused on tavapärased. Isegi elekter on olemas ja seda ei lülitata ööseks välja

Kanuusõit tagasi Canaimasse kulgeb allavoolu kiiresti. Ka üsna niiskelt, sest jõgi on kärestikuline ning kiirel sõidul lööb igas kärestikus laine üle paadi. See muudab sõidu suhteliselt ekstreemseks ja lahedaks, seega on päris kahju nii kähku kohale jõuda. Eriti kahju on sellest, et kõige vingema kärestiku eel tõstetakse meid kanuust välja ning sel ajal kui meie mööda jõekallast jalutuskäigu teeme, saab paadipoiss üksi eredaid elamusi nautida. Canaimas ootavad meid uued elamused, sest käime vaatamas ka lugematul hulgal koskesid lähiümbruses. Neist võimsaim on kindlasti Sapo, mis on seni minu vingeim kosendusalane kogemus Kosk on ülivõimas ja veerohke ning erinevalt paljudest teistest mida saab vaid vaadata, on seda võimalik ise kogeda. Nimelt saab minna (soovitavalt võimalikult napis riietuses) kose tagant läbi. Elamus, mille tekitab kõrvulukustava kohina ja mürinaga käeulatuses kuristikku sööstev tohutu veemass, on täiesti enneolematu. Seda ei saa sõnadega kirjeldada, seda peab ise tundma. Täiesti uskumatult võimas! Seda tunnet, mis tekitab looduse selline võimsus, tahaks tunda veel ja veel. Teine looduse ime on see, et giid Tony sõnul kuival aastaajal sedasama koske praktiliselt pole. Hiljem ujume Canaima laguuni veidralt punakas vees ja naudime vaateid lähedal asuvatele koskedele.

Cerveza fria, por favor
Canaima on tilluke asula, seega ei ole siin just mainimisväärselt ostlemisvõimalusi. Tõeliseks väljakutseks osutub aga külma õlle leidmine. Paaris ettejuhtuvas poes õlut müüakse, aga kui cerveza fria’t küsime, raputatakse pead - nojah, külmkappi neis poodides ju ei ole. Me ei jäta jonni, kui Eesti mees tahab külma õlut, siis seda peab ta saama isegi Lõuna-Ameerika džunglis. Ei jää muud üle kui kohalikelt nõu küsida, selleks tuleb muidugi kõigepealt välja mõelda, kuidas see küsimus hispaania keeles peaks kõlama. Noormees, kelle poole vastavasisulise küsimusega pöördume, saab meie soovist õnneks aru ning hakkab selgitama, kus asub kauplus, kus külma õlut müüakse. Igaks juhuks otsustab ta veel asja üle kontrollida ning pöördub küsimusega mingi sõbra poole, kes ilmselt poe läheduses elab. Küsimine toimub mõistagi telefoni vahenduseta, st tüüp lihtsalt karjub üle küla. Tõenäoliselt on küsimus umbes selline, et kuule, kas sa tead, kas kaupmehel on täna õlled külmas. Saanud ilmselt positiivse vastuse, juhatab ta meid vastava poe juurde. Külm õlu on kõrges hinnas, imepisike pudel maksab eesti rahasse ümberarvestatuna umbes 30 krooni. Soe õlu on kõvasti odavam, kuid Venezuela hinnataset arvestades, on Canaimas hinnad väga kõrged. Pole ka ime, kogu kaup tuleb siia ju väikelennukitega vedada. See-eest pakub õlu lisaks maitseelamusele ka silmailu, sest pudelitel on pildid erineva juuksevärviga kaunitaridest - mõeldud on ikka igale maitsele. Huvitav, kas kohalikele meestele siis õlu eriti ei maitse, et sellise müügitrikiga neid seda ostma tuleb meelitada?