Vahelduseks pisut koledust

Canaimast lendame taas Ciudad Bolivari, et sealt ööbussiga edasi sõita. Arutleme just, kuidas posadasse jäetud pagasi järele ja siis koos sellega bussijaama saada, kui lennujaamas astub meile vastu varasemast juba tuntud autojuht, kes seekord on kaasa võtnud ka inglise keele oskuse (st sõbra, kes räägib täitsa vabalt). Ja suur on meie üllatus, kui kõik on juba meile ideaalseimal moel organiseeritud - saabub takso meie pagasiga ning sõidutab meid otse bussijaama. Uskumatu: piisas vaid mõtlemisest kuidas kõik võiks olla ja nii toimubki. Imede maa! Et bussini on veel mõni tund, jätame pagasi hoiule ja läheme tutvuma Lonely Planeti andmetel ilusa linnaga. Esialgu jääb küll mulje, et LP räägib mingist teisest linnast või siis on selle autoritel ilust pisut teistsugune arusaam. Kindlasti ei ole bussijaamade ümbrus ka teistes linnades glamuurseim piirkond, aga siinne on kahtlematult muljetavaldav. Ja mitte positiivses mõttes. Kui koostamisele tuleks maailma koledaimate linnade edetabel, siis CB meie esmamulje põhjal kandideeriks selles edetabelis kõrgele kohale. Tõeliselt jõle on ka liiklus - siin pole mingit korda ning nii viletsas seisus autosid ei ole mujal näinudki. Sõitmiseks näib olevat kasutusel kõik, mis kuidagi liigub ja kümneliikmeline perekond sõiduautos ei näi kelleski peale meie imestust tekitavat. Oleme kogu sellest koledusest vist nii rabatud, et hiljem avastame, et ei ole teinud ühtegi pilti. Tõenäoliselt tänu sellele, tulimegi sellest pöörasest liikluskeerisest eluga välja. Umbes pooletunnise jalutuskäigu järel satuksime justkui teise linna, siin on tõesti lahedad värvilised koloniaalstiilis majad ning muidugi igas Venezuela linnas kohustuslik Plaza Bolivar (Bolivari väljak).
Aga siiski veendume, et see ei ole linn, kust oleks kahju lahkuda. Et tegemist on linnaga, mis on üks peamisi lähtepunkte Salto Angeli tuurile, on pisut kummaline, et linn ei ole ennast kuidagi turistile atraktiivseks muutnud. Isegi normaalset restorani leida on seal päris keeruline. Tõenäoliselt on kohalikud leidnud, et milleks pingutada, kui turistid peavad siia ju paratamatult tulema. Kolelinna bussijaam ei üllata millegagi ja pakub sama koleda elamuse kui selle ümbrus. Praht, lugematul hulgal kõikvõimalikke maitsetuid nänniputkasid ja vingu. See kõik mõjub üle 30-kraadises palavuses üpris väsitavalt. Õnneks saabub buss õigel ajal ja vastab meie ootustele. Nimelt on pikamaabusse siin erinevaid, täiesti reaalne võimalus oleks 13-tunnine reis teha vana LAZ-bussiga.