Bussid ja kohalikud “süsteemid”

Bus-Cama (voodi), millega meie sõidame, on oluliselt mugavam kui lennuk. Iste käib tõepoolest peaaegu horisontaalasendisse ning pikkadel jalgadelgi on piisavalt ruumi. Ainult teeolud on maal (vähemalt marsruudil Ciudad Bolivar-Valencia) märkimisväärselt viletsad. Kohati meenutab sõit pigem offroad’i ja seetõttu on magamine veidi häiritud. Teine häiriv faktor on konditsioneer - tundub, et sõit ööbussiga on kohalike armastatuim talispordiala Inimesed näivad nautivat, et saavad bussis mütsid-sallid-joped selga panna. Nojah, ega neil muidu vist olekski võimalust sooje riideid kanda. Aga seda enam on kummaline, miks keegi külmade ööbusside vastu protestiaktsiooni ei korralda. Nad peavad ju bussisõiduks spetsiaalselt talveriided varuma, millega muul ajal midagi peale hakata ei ole. Üsna mõttetu investeering. Ilmselt on see rõivatootjate ja bussifirmade ühine vandenõu, sest eranditult kõigis ööbussides, millega Venezuelas sõidame, on ebainimlikult külm. Õnneks tehakse teel peatus, kus saab bussist välja sooja, kohvikusse ja suitsu tegema.

Järgmine buss, millega Valenciast edasi sõidame erineb ööbussist kui öö päevast. Buss on tehtud ilmselt 60-ndatel ning seda pole kunagi remonditud. Tehnilisi puudujääke on aga püütud kompenseerida visuaalse efektiga ning selle tulemusel on buss eriti värvikirev (tegelikult on sellised peaaegu kõik kohalikel liinidel sõitvad bussid).
Bussile minek on omaette elamus. Mingit arusaadavat süsteemi kohalikus bussijaamas ei näi olevat, kuid selle puudumine polegi probleem. Vaevalt oleme bussijaama jõudnud, kui keegi küsib, kuhu me sõita tahame ning näitab abivalmilt, mis suunas minna. Enne kui jõuame sinna, kus õige bussi valikul küsimus tekiks, kuuleme, kuidas mingi vend busside juures meie sihtkoha nime röögib. Liigume tema suunas. Märganud, et me tema sõnumi suhtes huvi ilmutame, viipab ta edasi ning nii liigume juba bussiderivi vahel. Kuni kuuleme taas tuttavat nime, seekord hõigub mingi tüüp bussi uksel. Olemegi õiges kohas ja saame bussile probleemideta. Taas ilmutab ennast Chavezi režiim - bussis käib enne väljumist ringi ametnik, kes kõigi nimed ja passinumbrid üles kirjutab. Meenutagem, et tegemist on kohaliku bussiga… umbes nagu sõidaks Tartust Põlvasse. Bussijaamast väljumisel ulatab bussijuht nimekirja järjekordsele ametnikule, kes selle ükskõikselt mingisse (prügi)kasti viskab. Võrreldes Euroopaliku ööbussiga, on sõit kohaliku bussiga päris meeleolukas. Rõkkavad kuumad salsarütmid, millele bussijuht ja tema abi ei häbene kaasa laulda, muudavad bussisõidu peoks. Paraku on pidu varsti läbi, sest bussil läheb kumm katki. Kui enne tundus, et bussijuhi abi ainus roll oli pileteid müüa ja sõidu ajal kihutava bussi uksel oma noore eluga riskida ning bussidele, millest möödume keskmist sõrme näidata, siis rattavahetusel on mehest isegi kasu. Igal juhul saame peagi edasi sõita ning jõuame ühte suuremasse linna, kus meid teisele bussile ümber tõstetakse. Eriti põnevaks muudab asja see, et keegi loomulikult inglise keelt ei oska ning siis tuleb olukord meile kehakeeles selgeks teha. Selles osas tuleb kohalikke tunnustada. Hätta nad võõraid ei jäta, mõne hetkega on meil edasisest täiesti adekvaatne arusaam ning suundume teisele bussile, kuhu taritakse ka meie pagas. Teenus on korralik, ise ei pea oma kohvreid tassima. Et teises bussis uuesti piletit ostma ei peaks, rebib meie abibussijuht mingist sinisest paberist igaühele tükikese, mis peab täitma pileti rolli. Milline lihtne ja geniaalne lahendus! Minu paberitükk lipsab käest ja lendab minema, seega õnnestub blondiinil ka väike elevus tekitada. Õnneks antakse uus “pilet” ja pärast jätkuvat bussirallit oleme oma järgmises sihtpunktis, milleks on naljaka nimega linn - Chichiriviche, Morrocoy rahvuspargis.