Linn, mille nime purjus inimene välja öelda ei suuda

Vaatamata uhkele nimele pretendeerib Chichiriviche ka kolelinna tiitlile, kuid selle atraktsioon on lähedal asuvad paradiisisaared. Turisimitööstus on siia jõudnud üsna hiljuti. Linna servas kerkivad mitmekorruselised hotellid, kuid valdavalt on linnas kohalike elupaigad. Puudub ka turismipiirkonnale iseloomulik infrastruktuur ning eriti pole vaeva nähtud linna ülesvuntsimisega. Ainus, mis turismipiirkonda meenutab, on linna peatänav, kuhu on koondunud kauplused ja söögikohad ning sadam. Sadamas on õhtuti lahe käsitööturg, kus kohalikud meistrid oma toodangut müüvad. Tõeline hukatus ehtefännidele, suudame ennast vaevu tagasi hoida ning piirdume vaid pärlite ostuga (neid lihtsalt peab Venezuelast ostma, sest need on nii odavad). Hulgaliselt on ka rannavarustusega kauplevaid poode, mis köidavad tähelepanu eelkõige ülirinnakate mannekeenidega. Ei tea, kuidas on sotsialistliku režiimiga riigis arenenud pornotööstus, kuid mannekeene vaadates tekib küll mõte, et nendega püütakse millegi puudumist kompenseerida

Turistidehorde linnas ei ole, valdavalt on tegemist kohalikega või siseturistidega, paari valget inimest siiski märkame (peamiselt oleme aga meie need, keda märgatakse). Samas ei saa öelda, et turistide kohalemeelitamiseks ka eriti pingutatud oleks. Et ka tänavavalgustust on pehmelt öeldes mõõdukalt, siis õhul restorani minnes leiab taas rakendust džunglimatkaks soetatud taskulamp. Vaatamata sellele, et meie posada ja paljud teised majad on ümbritsetud paarimeetrise turvamüüriga, mille servale on katkilöödud pudelitest täiendav tõkend ehitatud, ei jäta pimedusse uppuvad tänavad tegelikult ohtlikku muljet. Mõni pere istub oma maja ees kõnniteel õhutsöögilauas ja lapsed mängivad pimedates nurgatagustes. Pimeduse juures häirib vaid see, et valdav osa tänavatest on asfaltkatteta ning vihmasajud on need porimülkaiks muutnud. Ilma taskulambita väljas jalutades oleks lihtsalt oht poolest säärest porri sattuda. Üks häiriv faktor on ka veider alkoholipoliitika. Kummalisel kombel ei müüda enamikus restoranides alkoholi, seda saab osta vaid spetsiaalsest viinapoest nagu meil nõuka ajal. Samas, kui pärast üheksat õhtusöögilt tulles tahaksme võtta mõned kohalikud napsid, et hotelli basseini ääres meeldivalt aega veeta, tabab meid ebameeldiv üllatus. Ehkki viinapoode on siin sama tihedalt nagu Tallinnas kasiinosid, on kõik juba suletud. Niisiis veedme väga karske õhtu ja läheme varakult magama, et hommikul kohe paradiisirandadele suunduda.