Mägede lummuses

Pärast rannapuhkust Chichiriviches on meie järgmine sihtkoht Andide pealinn Merida. Taas sõit kohaliku bussiga ning seejärel külmkappi meenutavas ööbussis. Merida erineb oluliselt seninähtud linnadest. Selle linna kohta sobib öelda “ilus”, sest kahe mäeaheliku vahel asuv kauni koloniaalarhitektuuriga linn pakub kahtlemata silmailu.
Kahjuks ei tööta kuulus 12 km pikkune köisraudtee, mis viib üle 5000 meetri kõrgusele. Kui köisraudteed lähedalt näeme, tundub, et võib-olla on isegi hea, et see ei tööta… Eriti usaldusväärset muljet see kaadervärk igal juhul ei jäta. Teeme paar poliitiliselt ebakorrektset fotot Chavezi valimisreklaami kõrval ning jätkame ringkäiku linnas.

Et meil on plaan ka Andides ringi sõita ning mõni kõrgem tipp vallutada, peame leidma reisbüroo, kellega kokkuleppele saada. Meie õnneks on see väga lihtne - kõik bürood on koondunud ühele tänavale, mis juhuslikult on sama tänav, kus asub meie posada. Eriti hea on see, et siin linnas osatakse mõnevõrra inglise keelt. Nii läheb mägimatka broneerimine ladusalt. Saame endale inglise keelt oskava rõõmsa giid-autojuhi (et autojuht on rõõmus pole muidugi ime, kui bensiin maksab Eesti rahas umbes 25-35 senti liiter ). Üks vaatamisväärsus ongi autojuht ise. Mees laulab ja tantsib sõidu ajal ning tema sõidustiili puhul reisijatel adrenaliinipuuduse üle kurta ei tule. Et kurvistel mägiteedel julgem sõita oleks, ostab autojuht meile kohalikku napsi, mida sõidu ajal ühiselt tarbima, sh tema ise.

Mägedehuvilisele, kes samas ei ole eriline alpinist, on Venezuela ideaalne. Siin saab käia peaaegu samal kõrgusel kui Mont Blanc, kuid oluliselt väiksema pingutusega. Kõrgeim punkt, kuhu autoga sõita saab on 4200 meetrit merepinnast ning otsustamegi piirduda selle vallutusega. Nii kõrgel on päris jahe, kuigi lund ja miinuskraade õnneks mitte. Lund on näha vaid Venezuela kõrgeimal mäetipul Pico Bolivaril, kuid sealgi ei jätkuks seda vist suusatamiseks. Detsembrikuus on ju suvi. Igal juhul on vaated meeliülendavad. Taimi on sellisel kõrgusel juba üsna vähe (peamine, mis siin kasvab on frailejon), seega ei varja miski võimsaid mäenõlvu.
Õnneks ei teki meist kellelgi kõrgusehaigust, seega võtame veidi madalamal (u 3000-3500 m peal) ette ka paari-kolme tunnise jalgsimatka Laguna Negra (Musta järve) äärde. Üle 3000 meetri kõrgusel kõndida on üsna huvitav kogemus - allamäge või siledal pinnal kõndides on kõik suurepärane, aga igal väiksemalgi tõusul on tunne nagu saabuks kohe infarktieelne seisund. Füüsilise pingutuse kompenseerib looduse ilu, sinna läheks iga kell uuesti.
Järgmistel päevadel tutvume Merida kaubandusvõrguga ja idülliliste mägiküladega Meridast lõuna pool, kus on mäed madalamad ja loodus väga lopsakas. Palju on väikeseid kosekesi, mis Canaimas nähtule küll kordades alla jäävad. Kohalikud ei ole koskesid vist üldse tähele pannud, sest mitmes kohas on tehtud tee peaaegu kose alla ning autoga tuleb pidevalt jõekesi läbida. Tuleb tunnistada, et see tee näib üsna ohtlik. Teel külastame muuhulgas primitiivset suhkrutehast, kus tehnika puudujääke kompenseerivad heas füüsilises vormis ja napis rõivastuses noormehed, kes reisiseltskonna naisliikmetele rohkelt silmailu pakuvad