Seikluse lõpp

Puerto Colombia on suurepärane koht reisi lõpuks, sest Caracase lennujaam on siis mõne tunni autosõidu kaugusel. Autoga ei ole teekond üle mägede sugugi nii elamusterohke kui bussiga. Välja arvatud ehk hetk, kus autojuht risti ette lööb ja järgmisel hetkel kiirema käiguga järgmisse kurvi kihutab

Teel lennujaama sõidame läbi Venezuela pealinnast. Et meie plaan ei sisalda pikemat tutvumist Caracasega, on hea, et saame autoaknast vähemalt mingi mulje. See mulje on loodetavasti üsna ühekülgne ning tahaks uskuda, et Caracases on palju ka teistsuguseid piirkondi, kui need millest me läbi sõidame. See, mida näeme, on niisugune, et jääb üle ainult rõõmustada, et me selles linnas pikemalt ei pea viibima. Mäeküljed on tihedalt täis jubedaid hurtsikuid, mille puhul ei saa aru, kas nad on lagunenud või ongi nad sellistena ehitatud. Seda arhitektuuri-pornot ehitisteks nimetada oleks ehitajate mõnitamine, tõenäoliselt on ehitusest mitte midagi teadvad elanikud need lihtsat käepärasest materjalist kokku klopsinud. Mäekülgedel püsivad need lobudikud ainult tänu heale õnnele või Jumala abile. Ja sellised agulid ääristavad teed kilomeetrite viisi. Uskumatu, millises vaesuses ja koleduses inimesed elavad, samas kui loodus on riigis nii ilus.

Lennujaamas ilmneb, et riigist lahkumine on keerulisem, kui saabumine. Teame, et tuleb maksta riigist lahkumise maks, kuid ebameeldivaks üllatuseks kasseeritakse check-ini juures veel teinegi maks, millest meil aimugi polnud. Me püüame küll apelleerida sellele, et kõik maksud on tasutud, kuid onu vaatab meie pabereid ja jääb endale kindlaks. Selle täiendava kulutusega pole me arvestanud ja et eesmärgiks oli maalt lahkuda minimaalse kohaliku raha jäägiga, mõjub ootamatu väljaminek meile üsna laostavalt. Käime läbi kõik söögikohad, et välja selgitada, kus me oma vähese raha eest võimalikult tõhusa eine saaks. Vaesus on ikka hirmus asi… Teine ebameeldiv üllatus on see, et meie lend hilineb ja Madriidist Münhenisse me Tallinna lennu väljumisajaks ei jõua. Kui peale pikka lendu Madriidi lennujaamas maandume, suundume lootusrikkalt Iberia klienditeenindusse, et seal oma muret kurta. Paraku ei huvita neid üldse, millal meie Münhenisse jõuda soovime. Tige tibi teatab nipsakalt, et Iberia kohus on meid Münhenisse toimetada, mida ta ka teeb ning edasine pole nende mure. Isegi ettenähtud toiduvoucheri saame alles siis kui teise teenindaja poole pöördume. Neame ebaviisakat Iberia klenditeenindajat ning võtame kontakti Estonian Airiga. Piletid Münhenist Tallinna tuleb järgmiseks päevaks vahetada, sest on selge, et mingit võimalust veel samal õhtul Tallinna jõuda ei ole. Meie suureks rõõmuks on Estonian Air nii lahke, et vormistab meie piletid tasuta ümber. Tähistame seda korraliku söömaajaga Iberia kulul.

Õhtul Münhenis võtame lennujaamas viietärnihotelli (muid seal lihtsalt ei ole) ning teadmises, et reisikindlustus ka hotellikulud peaks katma, oleme juba päris rõõmsad, et reis päeva võrra pikenes. Mõni meist oleks kohe tööle minema pidanud, nüüd päästab vääramatu jõud. Üle hulga aja saab reisiseltskonna maskuliinsem osa rüübata külma õlut normaalsuuruses klaasist ning Münheni lennujaama jõulumeeleolu on mõnusalt kodune. Kui majutusolusid hinnata, siis parafraseerides üht tuntud ütlust, sobiks reisi tunnuslauseks “džungilielanikust miljonäriks” . On ju majutustingimused alates võrkkiiges ööbimisest pidevalt paremuse suunas muutunud. Kuigi kõik on suhteline. Võrkkiiges ööbides piisas hommikul vaid paarist sammust, et nautida Angeli juga päikesetõusul. Viietärnihotellis sellist luksust ei ole, kuid muus osas ei saa midagi ette heita. Suurepärase reisi suurepärane lõpp.