Reisiblogid Travellerspoint-is

Tagasi rannikule

Meridast viib meie tee taas Kariibi mere rannale, täpsemalt Puerto Colombiasse, mis on meie viimane peatuspaik. Sõidame ööbussiga Meridast Maracay’sse. Kui buss on paar tundi sõitnud, jääb ta äkki seisma ning tükk aega ei toimu mitte midagi. Viimaks tuleb bussijuht ja seletab midagi hispaania keeles, millest saame aru, et teel on läbipääs takistatud. Rahvas noogutab mõistvalt ning eriliselt murelik keegi ei tundu, ilmselt on tegemist millegi tavalisega. Et bussijuhi sõnum jääb meile siiski veidi segaseks, üritab meist õige optimistlikum temalt inglise keeles infot küsida. Loomulikult osutub see naiivseks mõtteks. See, et bussijuht inglise keelt ei oska on sama kindel kui Bolivari väljaku olemasolu igas Venezuela linnas. Ilmselt on peamagistraalile mingi kalju kukkunud, mudalaviin tee ära viinud vm tavalist. Kohalikes reisijates ei tekita olukord erilisi emotsioone ning buss sõidab lõpuks mingit väiksemat mägiteed mööda. Seega on meie reisi lõpuosas tekkinud esimene kerge tagasilöök, jõuame Maracay’sse ligi 3 tundi hiljem kui lootsime. Sealt edasi tuleb sõita taas kohaliku bussiga. See bussisõit on tõeline ekstreemsport. Tee kulgeb üle umbes 2 km kõrguste mägede ning sirget teelõiku seal eriti ei leidu. Kui Maracay kohalike busside terminal oleks nii arenenud, et seal oleks tabloo sõidugraafikuga, siis selle bussiliini juures peaks raudselt olema märkus “nõrganärvilistele ei soovitata”. Bussijuht ei kuulu kindlasti eelmainitud kategooriasse, sest tema kihutab kitsal kurvisel teel, üks käsi pidevalt rammimas signaalinuppu. Lahtisest uksest ja akendest tuiskab sisse oksi ja puulehti ning akna all istujad näevad välja kui murueide tütred. Kellegi pagas ähvardab lahtikolksuvast uksest välja pudeneda, kuid sellele leitakse lihtne lahendus - kott tuleb lihtsalt pagasiraami külge kinni siduda. Ka ennast tuleb istmel kinni hoida, et hoogsates kurvides maha ei lendaks. Mõnda U-kurvi ei võta buss esimesel katsel välja ning tuleb teha väike peatus ning uuesti üritada. Igal juhul on see sõit kohutavalt naljakas. Looduse poolest on tee kahtlemata üks kauneimaid, sest kõikjal on mäed ja lopsaks loodus. Hästi müstiline on sõit bussiga pilve sees.
img_2072.jpg

Vaatamata ekstreemsetele teeoludele jõuame ühes tükis Puerto Colombiasse. On juba hiline pärastlõuna, seega kiirustame kohe randa, et enne pimeda tulekut ujumas käia. Taas ei pea rannahuvilised pettuma. Siinne rand on oluliselt erinev Morrocoy rahvuspargis nähtud saarekestest, kuid ei jää neile sugugi alla. Siin on kõik, mis vaja postkaardilaadseks vaateks - sügavsinine meri, palmid, liivarand ning otse palmisalu taga kõrguvad mäed. Lisaks on siin võimsad lained, mis meiesugustele lainefännidele tõeliseks maiuspalaks. Nii suurtes lainetes ei ole meist keegi varem ujunud. Et vesi on üsna madal siis ujumisega on raskusi, murduvates lainetes on hoopis lahedam lihtsalt hüpata. Hullame lainetes kuni hakkab hämarduma, siis peame paremaks lahkuda, sest taskulambid on hotelli ununenud ning tänavavalgustuse peale ei ole põhjust siin väga kindel olla.

img_2092.jpgimg_2099.jpg

Puerto Colombia on tõeliselt armas koloniaalstiilis linnake. “Linn” koosneb ühte pidi kolmest tänavast, millega ristuvaid tänavaid on veidi rohkem. Mere ääres on rannapromenaad (malecon), kus õhtuti käib vilgas elu. Kohalikud hipid müüvad oma käsitööd ja lahedaid ehteid, inimesed lihtsalt istuvad või jalutavad ja tunnevad elust rõõmu. Ei saa meiegi muidu kui teeme mõned äritehingud. Kohtame ka väga tähelepanuväärset tüüpi, kes kuuldes et oleme Eestist teatab asjatundlikult “Estonia good”. Edasi kuuleme, et ta on elanud Isla Margarital, kus tal muuhulgas olnud ka eestlannast girlfriend (nojah paarinädalased Margarita-reisid on Eestlaste hulgas vist üsna populaarsed). Igal juhul on tüübil ilmselt positiivsed mälestused, sest kohe püüab ta endale taas eestlannast girlfriendi soetada :) Kuigi mees ei väsi oma võimeid kiitmast, ei saa liinist asja, küll aega teeme head äri pärlitega. Äsjase tutvuse tähistamiseks teeb tüüp päris hea hinnasoodustuse - ehtsatest pärlitest käevõru nimel tasus veidi flirtida

img_2156.jpgimg_2157.jpg

Puerto Colombia on varemkülastatud “kuurortlinna” Chichirivichega võrreldes oluliselt sümpaatsem. Siin on mõeldud ka turistidele, on mitmeid mõnusaid restorane, baare ja poekesi. Vaatamata sellele, et igal õhtul eri restoranis sööme, saab meie reis otsa ning kõiki me proovida ei jõuagi. Ja ausalt öelda, mõningaid ei julgeks ka. Rannateel on hulk palmilehtedest onnikesi, mis kõik nii hommiku- kui õhtusööke reklaamivad. Tundub päris eksootiline ja ühtlasi ebahügieeniline. Et tagasilend on peagi ees, surume alla huvi kulinaarsete seikluste vastu ning otsustame viimased päevad veeta võimalikult riskivabalt ja sööme LP soovitatud korralikes restoranides. Tänu tutvumisele kohalikega, leiame väga õdusa Bar Rumba, mis asub poolenisti lageda taeva all. Kokteilid on siin head ning mis eriti meeldiv, ka odavad. Õhtu edenedes läheb peoks ning kohalikud asuvad salsat tantsima. Meie nendega konkureerida ei söanda, ilmselt pole veel piisavalt kokteile manustatud.
img_2105.jpg

Kirjutas airav 11:11 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

Seikluse lõpp

Puerto Colombia on suurepärane koht reisi lõpuks, sest Caracase lennujaam on siis mõne tunni autosõidu kaugusel. Autoga ei ole teekond üle mägede sugugi nii elamusterohke kui bussiga. Välja arvatud ehk hetk, kus autojuht risti ette lööb ja järgmisel hetkel kiirema käiguga järgmisse kurvi kihutab :)

Teel lennujaama sõidame läbi Venezuela pealinnast. Et meie plaan ei sisalda pikemat tutvumist Caracasega, on hea, et saame autoaknast vähemalt mingi mulje. See mulje on loodetavasti üsna ühekülgne ning tahaks uskuda, et Caracases on palju ka teistsuguseid piirkondi, kui need millest me läbi sõidame. See, mida näeme, on niisugune, et jääb üle ainult rõõmustada, et me selles linnas pikemalt ei pea viibima. Mäeküljed on tihedalt täis jubedaid hurtsikuid, mille puhul ei saa aru, kas nad on lagunenud või ongi nad sellistena ehitatud. Seda arhitektuuri-pornot ehitisteks nimetada oleks ehitajate mõnitamine, tõenäoliselt on ehitusest mitte midagi teadvad elanikud need lihtsat käepärasest materjalist kokku klopsinud. Mäekülgedel püsivad need lobudikud ainult tänu heale õnnele või Jumala abile. Ja sellised agulid ääristavad teed kilomeetrite viisi. Uskumatu, millises vaesuses ja koleduses inimesed elavad, samas kui loodus on riigis nii ilus.

Lennujaamas ilmneb, et riigist lahkumine on keerulisem, kui saabumine. Teame, et tuleb maksta riigist lahkumise maks, kuid ebameeldivaks üllatuseks kasseeritakse check-ini juures veel teinegi maks, millest meil aimugi polnud. Me püüame küll apelleerida sellele, et kõik maksud on tasutud, kuid onu vaatab meie pabereid ja jääb endale kindlaks. Selle täiendava kulutusega pole me arvestanud ja et eesmärgiks oli maalt lahkuda minimaalse kohaliku raha jäägiga, mõjub ootamatu väljaminek meile üsna laostavalt. Käime läbi kõik söögikohad, et välja selgitada, kus me oma vähese raha eest võimalikult tõhusa eine saaks. Vaesus on ikka hirmus asi… Teine ebameeldiv üllatus on see, et meie lend hilineb ja Madriidist Münhenisse me Tallinna lennu väljumisajaks ei jõua. Kui peale pikka lendu Madriidi lennujaamas maandume, suundume lootusrikkalt Iberia klienditeenindusse, et seal oma muret kurta. Paraku ei huvita neid üldse, millal meie Münhenisse jõuda soovime. Tige tibi teatab nipsakalt, et Iberia kohus on meid Münhenisse toimetada, mida ta ka teeb ning edasine pole nende mure. Isegi ettenähtud toiduvoucheri saame alles siis kui teise teenindaja poole pöördume. Neame ebaviisakat Iberia klenditeenindajat ning võtame kontakti Estonian Airiga. Piletid Münhenist Tallinna tuleb järgmiseks päevaks vahetada, sest on selge, et mingit võimalust veel samal õhtul Tallinna jõuda ei ole. Meie suureks rõõmuks on Estonian Air nii lahke, et vormistab meie piletid tasuta ümber. Tähistame seda korraliku söömaajaga Iberia kulul.

Õhtul Münhenis võtame lennujaamas viietärnihotelli (muid seal lihtsalt ei ole) ning teadmises, et reisikindlustus ka hotellikulud peaks katma, oleme juba päris rõõmsad, et reis päeva võrra pikenes. Mõni meist oleks kohe tööle minema pidanud, nüüd päästab vääramatu jõud. Üle hulga aja saab reisiseltskonna maskuliinsem osa rüübata külma õlut normaalsuuruses klaasist ning Münheni lennujaama jõulumeeleolu on mõnusalt kodune. Kui majutusolusid hinnata, siis parafraseerides üht tuntud ütlust, sobiks reisi tunnuslauseks “džungilielanikust miljonäriks” . On ju majutustingimused alates võrkkiiges ööbimisest pidevalt paremuse suunas muutunud. Kuigi kõik on suhteline. Võrkkiiges ööbides piisas hommikul vaid paarist sammust, et nautida Angeli juga päikesetõusul. Viietärnihotellis sellist luksust ei ole, kuid muus osas ei saa midagi ette heita. Suurepärase reisi suurepärane lõpp.

Kirjutas airav 11:09 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

Lõpetuseks

Veel mõningaid muljeid sellest imelisest maast

Kuigi paljud väljaanded maalivad Venezulast pildi, kui eriti ohtlikust maast, kus igal sammul röövitakse, ei tekkinud kohapeal seda muljet. Kordagi ei sattunud me ohtu, samuti ei pandud meilt midagi pihta. Loomulikult ei vehkinud me tänaval rahapakkidega (need olid enamasti riiete alla rahavöösse paigutatud), kuid käisime õhtuti väljas, sõitsime taksodega ja kohalike bussidega. Ringi liikudes jätsime enamasti osa raha jm esemed hotellituppa lukustatud kohvrisse ning kordagi ei olnud meie usaldust kuritarvitatud. Kokkuvõttes on valdav osa Venezuela elanikkonnast tavalised, võib-olla ainult keskmise eestlasega võrreldes harjumatult sõbralikud, abivalmis ja suhtlemisaltid inimesed.

Kes loodab aga Venezuelas inglise keelega hakkama saada, on kas lollakalt optimistlik või naiivne. Seda keelt oskavad seal väga üksikud. Kahe nädala jooksul kohtasime vist umbes seitset kohalikku, kellega inglise keeles suhelda sai. Ka majutusasutustes ei ole mingit põhjust inglise keelsele suhtlusele loota. Õnneks on kohalikes reisibüroodes siiski võimalik saada ka inglisekeelset teenust. Kohalikud on üldiselt väga sõbralikud vaatamata keelebarjäärile. Samas on neid, kes valgelt turistilt raha küsima tulevad, meeldivalt vähe võrreldes näiteks mõne Aasia riigiga. Turisti aidatakse ka raha küsimata. Näiteks Chichiriviches bussijaamas küsisime ühelt kohalikult, kuidas oma hotelli jõuda. Et talle tundus ilmselt lootusetu seda meile hispaania keeles selgeks teha, tuli ta ise näitama ning tassis abivalmilt minu raskekaalulist kohvrit umbes kilomeetri seljas, sest tänav ei olnud eriti kergelt läbitav. Samas oli ta siiralt jahmunud, kui talle pärast raha särgitaskusse toppisin.

Reisiseltskonna maskuliinsema osa pettumuseks ei olnudki kõik kohalikud naised missid nagu oleks võinud loota. Ja minus ei kõnele siin kadedus, vaid tõesti, silmapaistvaid kaunitare eriti ei kohanud. Valdav osa kohalikke naisi on hoopis üsna lühikesed ja väga vormikad, seega siresääred olime seal pigem meie. Kohalike meeste sõnul pidavat missitööstus olema koondunud enamuses Caracasesse, kus tütarlapsed tõepoolest missivälimuse nimel kõigiti pingutavad.

Venezuela toit ei pakkunud erilist elamust. See ei olnud üldse halb, lihtsalt üsna tavaline: küpsetatud liha, kana, kala, rannapiirkondades erinevad kahtlasevõitu mereelukad. Palju pakuti pitsat, mida nad teevad eeskujulikult. See oli ka hispaaniakeelse menüü puhul mõnikord ainus nö kindla peale valik. Kohalikud kiirtoidud arepad ja empanadad on väga maitsvad ja toitvad, erinevate täidistega ja neid pakutakse igal pool. Supermaitsvad on erinevatest puuviljadest tehtud mahlad ja smoothie’d. Puerto Colombia rannas müüsid kohalikud tädid mingit suhkrust ja kooskosest tehtud maiust, mida serveeriti puulehelt ja mis maitses väga hea. Meridas on Guinessi rekordite raamatusse kantud jäätisekohvik, kus on sadu eri sorte magusaid ja soolaseid jäätiseid, kuid sealne jäätis meile eriti muljet ei avaldanud. Veider oli kange ülimagus kohv, mida mõnes kohas pakuti. Kohalik õlu hinnati joogikõlbulikuks, kuigi seda müüakse naeruväärselt pisikestes pudelites/purkides. Ja hoolega päheõpitud küsimus “Una grande cerveza, por favor” osutus kohapel täiesti kasutuskõlbmatuks väljendiks. Arvatavasti oleks kohalikud sellise kohatu soovi puhul kahtlustama hakanud, et mehel on mingis muus osas puudujääke :) Kohalike suhteliselt tagasihoidlikku õllelembust arvestades on õlut väikeses koguses serveerida muidugi mõistlik, sest suuremas anumas läheks see soojas kliimas enne soojaks, kui ära joodud saab. Kohalik vein jäigi proovimata, sest seda oli väga raske leida. Tundub, et Tšiili veinitootjad suudavad edukalt varustada tervet Lõuna-Ameerikat. See-eest on Venezuela rumm täiesti kõlbulik ja mitte kallis. Samuti on head erinevad kreemliköörid ja kaneeliliköör Canela/Canelita, mida Andide piirkonnas tehakse. Kuid proovida õnnestus ka selliseid kohalikke napse, mis hiljem meie reisikohvrisse teed ei leidnud. Väljas söömine on odav. Kui viimastel päevadel tundus, et kohalikku raha jääb reisi lõpuks liiga palju ning otsustasime õhtusöögil laristada, siis see ei õnnestunud. Puerto Colombias lihtsalt ei leidunud piisavalt kallist restorani.

Massiliselt kohtasime kõikvõimalikke müügimehi. Rannas ei ole selles ju midagi imelikku kui aeg-ajalt midagi pakutakse (eriti hästi lähevad loomulikult peale külmad joogid) Kuid väga naljakas on selline müügitöö bussides. Enne bussi väljumist käis sageli mitu müügimeest reisijatele kõikvõimalikke kaupu pakkumas. Joogid ja snäkid on mõistetav, aga pakuti ka jõulukaupu, käterätte, kantseleitarbeid jm. Tüüpiline oli see, et müügimees tegi kõigepealt bussis kiire tiiru ning jagas kõigile kätte toote, mida ta seejärel kõlavalt reklaamima asus. Ja juttu jätkus kauemaks… kiirkõnelemise võistlusel oleks need vennad raudselt esikoha konkurentsis. Kui sorav jutt ette kantud, käis müüja jälle bussis ringi ning korjas kauba kokku või kasseeris raha. Üldiselt tundus, et hinnad olid sellistel müügimeestel oluliselt kallimad kui poekestes ja eriti edukas nende äri ei tundunud.

Reisi läbis ka üks olmeline teema - tualettpaber, õigemini küll selle nappus. Nimelt ei olnud paljudes bussijaamades jm avalikes tualettides ning vahel ka mõnes posadas tualettpaberit. Seega sai meeldivaks harjumuseks kõikjal, kus seda saadaval oli, oma varusid täiendada. Sest kunagi ei teadnud, kuidas järgmist kohta sellega õnnistatud on. Harjumus jäi sedavõrd külge, et veel pärast reisi tekkis vahel tualetis käies tahtmine ka veidi paberit kaasa krabada :)

Venezuela pakub suurepäraseid võimalusi tegelda ekstreemspordiga. Ei jõudnud küll kuristiku kohal ronima või raftingule, mida oleks tahtnud proovida, aga ekstreemspordiga võrreldavaid elamusi saime küll. Meeldejäävaimad neist ekstreemsuse järjekorras:
1. Sõit kohaliku bussiga marsruudil Maracay-Puerto Colombia
2. Tänava ületamine Ciudad Bolivaris
3. Puerto Colombia rannas hiiglaslike lainete püüdmine
4. Sõit indiaanikanuuga kärestikulisel Rio Churunil

Nagu juba aasta varem Mehhikos avastasime, on Lonely Planet väärt abimees. Seal soovitatud söögikohad osutusid kirjeldustele vastavaks. Samuti muu praktiline info. Ilma selle või muu taolise väljaandeta omal käel reisima minna võib vist liiga seikluslikuks kujuneda. Samuti osutus väga mõistlikuks lasta kohalikul reisibürool (http://www.ospreyexpeditions.com) kõik hotellibroneeringud ja ööbusside piletid organiseerida. Marsruut tuli sellise korralduse puhul küll eelnevalt paika panna, kuid paarinädalase reisi puhul, kus on soov võimalikult palju näha, on see nagunii vajalik. Samuti on nii lühikese reisi puhul oluline, et organisatoorsele poolele asjatult aega ei kuluks. Et Venezuelas on paljudes piirkondades internetiühendusega asi pehmelt öeldes vilets, siis sellele, et kõik saab kohapeal interneti vahendusel korda ajada, ei maksa eriti loota. Avalikke internetipunkte on piisavalt suuremates linnades, kuid Wifi ei ole paraku kuigi levinud. Igal juhul sujus kõik edukalt, samas ei olnud kogu reis päeva täpsusega ette planeeritud, mis on omal käel reisimise suur eelis. Kokkuvõttes tegime täpselt seda, mida ise tahtsime ning nägime justkui mitut väga erinevat Venezuelat. ‘

Kohad kuhu läheks tagasi
Maailmas on küll veel lugematul hulgal riike, kuhu reisida, aga tsiteerides üht sõpra, et kui Jumal elu ja tervist annab, oleks Venezuela see koht, kuhu kindlasti tagasi minna. Hulk eksootilisi kohti jäi ju veel nägemata. Neist paigust kus seekord sai käidud, tahtnuks pikemalt olla Puerto Colombias. Seal oli ääretult mõnus feeling, ideaalne paik rannapuhkuseks, rahvast mõõdukalt ning valdavalt kohalik seltskond. Et Caracas on lähedal, siis ka siseturistid, kes lihtsalt nädalalõpuks randa tulevad. Seega ei saa kurta ka liiga olematu ööelu üle. Väga meeleolukad olid kohaliku aafrika kogukonna noorte trummipeod. Tahaks loota, et seda kohta Ameerika jm valgete turistide hordid veel niipea ei avasta ja see tüüpiliseks turismipiirkonnaks ei muutu.

Kindlasti läheks ka Meridasse, sest see on täpselt nii sümpaatne linn, kui Lonely Planet kirjutab. Peale selle eestlase jaoks hea kliima (minu jaoks oli küll öösel veidi jahe), palju avalikke internetipunkte, odav õlu ja odavad sigarid ning ümberkaudsetes mägedes jätkub avastamist mitmeks päevaks. Samuti pakuks pikemaajalisel viibimisel avastamisrõõmu ka kaubandusvõrk (eriti kingapoed) ja ööelu, millele praegu eriti aega ei jäänud.

Ja kindlasti tahaks ka koskesid uuesti näha.

Et Venezuela on koskede maa, siis selle repliigiga ongi kohane lõpetada, muidu hakkab reiskiri juba romaani mõõtmeid võtma :)

Kirjutas airav 11:57 Sildid Venezuela Kommentaarid (0)

(Sissekanded 11 - 13. Kokku 13) « Lehekülg 1 [2]