Reisiblogid Travellerspoint-is

Tagasi rannikule

Meridast viib meie tee taas Kariibi mere rannale, täpsemalt Puerto Colombiasse, mis on meie viimane peatuspaik. Sõidame ööbussiga Meridast Maracay’sse. Kui buss on paar tundi sõitnud, jääb ta äkki seisma ning tükk aega ei toimu mitte midagi. Viimaks tuleb bussijuht ja seletab midagi hispaania keeles, millest saame aru, et teel on läbipääs takistatud. Rahvas noogutab mõistvalt ning eriliselt murelik keegi ei tundu, ilmselt on tegemist millegi tavalisega. Et bussijuhi sõnum jääb meile siiski veidi segaseks, üritab meist õige optimistlikum temalt inglise keeles infot küsida. Loomulikult osutub see naiivseks mõtteks. See, et bussijuht inglise keelt ei oska on sama kindel kui Bolivari väljaku olemasolu igas Venezuela linnas. Ilmselt on peamagistraalile mingi kalju kukkunud, mudalaviin tee ära viinud vm tavalist. Kohalikes reisijates ei tekita olukord erilisi emotsioone ning buss sõidab lõpuks mingit väiksemat mägiteed mööda. Seega on meie reisi lõpuosas tekkinud esimene kerge tagasilöök, jõuame Maracay’sse ligi 3 tundi hiljem kui lootsime. Sealt edasi tuleb sõita taas kohaliku bussiga. See bussisõit on tõeline ekstreemsport. Tee kulgeb üle umbes 2 km kõrguste mägede ning sirget teelõiku seal eriti ei leidu. Kui Maracay kohalike busside terminal oleks nii arenenud, et seal oleks tabloo sõidugraafikuga, siis selle bussiliini juures peaks raudselt olema märkus “nõrganärvilistele ei soovitata”. Bussijuht ei kuulu kindlasti eelmainitud kategooriasse, sest tema kihutab kitsal kurvisel teel, üks käsi pidevalt rammimas signaalinuppu. Lahtisest uksest ja akendest tuiskab sisse oksi ja puulehti ning akna all istujad näevad välja kui murueide tütred. Kellegi pagas ähvardab lahtikolksuvast uksest välja pudeneda, kuid sellele leitakse lihtne lahendus - kott tuleb lihtsalt pagasiraami külge kinni siduda. Ka ennast tuleb istmel kinni hoida, et hoogsates kurvides maha ei lendaks. Mõnda U-kurvi ei võta buss esimesel katsel välja ning tuleb teha väike peatus ning uuesti üritada. Igal juhul on see sõit kohutavalt naljakas. Looduse poolest on tee kahtlemata üks kauneimaid, sest kõikjal on mäed ja lopsaks loodus. Hästi müstiline on sõit bussiga pilve sees.
img_2072.jpg

Vaatamata ekstreemsetele teeoludele jõuame ühes tükis Puerto Colombiasse. On juba hiline pärastlõuna, seega kiirustame kohe randa, et enne pimeda tulekut ujumas käia. Taas ei pea rannahuvilised pettuma. Siinne rand on oluliselt erinev Morrocoy rahvuspargis nähtud saarekestest, kuid ei jää neile sugugi alla. Siin on kõik, mis vaja postkaardilaadseks vaateks - sügavsinine meri, palmid, liivarand ning otse palmisalu taga kõrguvad mäed. Lisaks on siin võimsad lained, mis meiesugustele lainefännidele tõeliseks maiuspalaks. Nii suurtes lainetes ei ole meist keegi varem ujunud. Et vesi on üsna madal siis ujumisega on raskusi, murduvates lainetes on hoopis lahedam lihtsalt hüpata. Hullame lainetes kuni hakkab hämarduma, siis peame paremaks lahkuda, sest taskulambid on hotelli ununenud ning tänavavalgustuse peale ei ole põhjust siin väga kindel olla.

img_2092.jpgimg_2099.jpg

Puerto Colombia on tõeliselt armas koloniaalstiilis linnake. “Linn” koosneb ühte pidi kolmest tänavast, millega ristuvaid tänavaid on veidi rohkem. Mere ääres on rannapromenaad (malecon), kus õhtuti käib vilgas elu. Kohalikud hipid müüvad oma käsitööd ja lahedaid ehteid, inimesed lihtsalt istuvad või jalutavad ja tunnevad elust rõõmu. Ei saa meiegi muidu kui teeme mõned äritehingud. Kohtame ka väga tähelepanuväärset tüüpi, kes kuuldes et oleme Eestist teatab asjatundlikult “Estonia good”. Edasi kuuleme, et ta on elanud Isla Margarital, kus tal muuhulgas olnud ka eestlannast girlfriend (nojah paarinädalased Margarita-reisid on Eestlaste hulgas vist üsna populaarsed). Igal juhul on tüübil ilmselt positiivsed mälestused, sest kohe püüab ta endale taas eestlannast girlfriendi soetada :) Kuigi mees ei väsi oma võimeid kiitmast, ei saa liinist asja, küll aega teeme head äri pärlitega. Äsjase tutvuse tähistamiseks teeb tüüp päris hea hinnasoodustuse - ehtsatest pärlitest käevõru nimel tasus veidi flirtida

img_2156.jpgimg_2157.jpg

Puerto Colombia on varemkülastatud “kuurortlinna” Chichirivichega võrreldes oluliselt sümpaatsem. Siin on mõeldud ka turistidele, on mitmeid mõnusaid restorane, baare ja poekesi. Vaatamata sellele, et igal õhtul eri restoranis sööme, saab meie reis otsa ning kõiki me proovida ei jõuagi. Ja ausalt öelda, mõningaid ei julgeks ka. Rannateel on hulk palmilehtedest onnikesi, mis kõik nii hommiku- kui õhtusööke reklaamivad. Tundub päris eksootiline ja ühtlasi ebahügieeniline. Et tagasilend on peagi ees, surume alla huvi kulinaarsete seikluste vastu ning otsustame viimased päevad veeta võimalikult riskivabalt ja sööme LP soovitatud korralikes restoranides. Tänu tutvumisele kohalikega, leiame väga õdusa Bar Rumba, mis asub poolenisti lageda taeva all. Kokteilid on siin head ning mis eriti meeldiv, ka odavad. Õhtu edenedes läheb peoks ning kohalikud asuvad salsat tantsima. Meie nendega konkureerida ei söanda, ilmselt pole veel piisavalt kokteile manustatud.
img_2105.jpg

Kirjutas airav 11:11 Sildid Venezuela

Saada sissekanne e-postigaFacebookStumbleUpon

Sisukord

Ole esimene, kes kommenteerib seda sissekannet.

Kommenteerimiseks pead olema sisse loginud Travellerspoint-i.

Sisesta oma Travellerspoint-i kasutajainfo:

( Mis see tähendab? )

Kui sa ei ole veel Travellerspoint-i liige, liitu sellega tasuta.

Liitu Travellerspoint-iga